Kas talvisel Eestimaal on üldse võimalik armuda?

 Katkend pikemast jutust, mida kirjutan.

No mida sa siin armud kui on kas pakane või lörtsine ja maailm on mattunud lumehangedesse!
Inimtegevusest eemalolevates kohtades on lumi kohev ja valge- loodus on kaunis. Aga seal pole ju hingelistki. Polegi kedagi, kellesse armuda. Inimest, mõtlen ma. Linnas on kokkukuhjatud lumi räpane. Inimesed liiguvad hallikate ja poriste lumekamakatest kokkukuhjatud vallide vahelistes tunnelites nagu äraeksinud hiired. Nüüd on veel mingit vihmalaadset ollust ka taevast langema hakanud. Ei, selline keskkond pole sugugi armumist soodustav.
Ja siis veel see talvedepressioon- ugrilaste pimeda aja needus. Lähed kooli või tööle, on pime. Tuled- jälle pime. Ja nii need inimesed siblivadki hämaruses ja pimeduses, päikesevalgusest hüljatud, argimuredest rusutud, huvitud ja nukrad. Mis siin veel esimesest silmapilgust armumisest rääkida.
Lisaks veel igasugused viirused. No mida sa armud, kui nina tatine, silmad kipitavad ja kurk valutab. Ja kes sellisesse armub?
Mis teha? Oodata suve? Või sõita kuuma päikese alla?