Hirm. Kõik algas seagripipaanikast.

 Katkend pikemast jutust, mida kirjutan.

 Ei. Ma ei räägi suguhaigustest.  Kõik algas seagripipaanikast. Alul püüdsin infotulva tõrjuda aga hirmutavaid uudiseid muudkui tuli ja tuli- nagu lõpmatu lumelaviin.
Ja ühel hetkel tekkis mul paanika. Muudkui surevad! Nüüd juba Soomes! Ja siis juba Eestis! Midagi oli vaja ette võtta! Panin end kirja seagripi vaktsiineerimisele. Ja jäin ootama. Mida ma ära ei jõudnud oodata, oli seesama imevaktsiin. Jäin enne haigeks. Kurat seda teab, milline viirus mind jalust rabas. Selleks ajaks oli juba seagripi analüüside tegemisele veto peale pandud ning mida kuradit ma põdesin- jumal seda teab. Seagripi vastu jäingi vaktsineerimata, sest – mis mõtet? Muide, et teaksite. Praegugi istun oma toas peidus ja trükin seda lugu siin. Miks peidus? Sest üks tõbine tuli külla! Praegugi kuulen, kuidas ta teises toas köhib. ja muudkui vestleb, vestleb ja köhib, köhib ja vestleb. Aga mina olen luku taga!;) Ja ma ei välju siit enne, kui ta läinud ja toad tuulutatud on.
Üks mõte vaevab mind, kas toast väljumisel mask ette panna või mitte panna... Selles on küsimus...