Katkend pikemast jutust, mida kirjutan.

 

Mees, kes teadis täpselt, mida oma eluga peale hakata.

Kuni õhtupoolikuni, mil ta kohtas tüdrukut... Inglit.

           Ta võttis pargipingile istet ja lõõgastus. Oli soe suvine õhtupoolik. Tööpäev oli just läbi saanud. Ta pani silmad kinni ja süüvis mõtetesse hommikusest konverentsist.
           Äkki tundis ta lillelõhna ning kõditust näol. Avanud silmad, nägi ta tütarlast. Kaunist ja võluvat. Tüdruku lopsakad juuksed voogasid mehe silme ees. Gerberaõie tagant paistsid hiigelsuured hallikassinised silmad. Mees, kes tavaliselt oli enesekindel ja karmgi, kohmetus. Tüdruk istus ta kõrvale. Ka tema riided voogasid, sellised poolläbipaistvad kehakatted, millele mees nime ei osanud anda. Tüdruk võttis mehe kõrvele istet ja sirutus graatsiliselt päikese poole, ise oma käes olevat lille nuusutades. Mees vaatas tüdrukut lummatult. Nõlemad vaikisid. Järsku avas tüdruk silmad ja vaatas mehele pingsalt otsa. Ning siis tundis mees, et ta on armunud. Lootusetult armunud. Nad tõusid korraga ja hakkasid kõndima piki alleed. Pudelikorjaja vanamees jäi neile järele vaatama.
           Hommikul ärgates vaatas ta pikalt tüdrukut enda kõrval. Kui armas ja abitu oli ta nägu valgel padjal. Siis tulid mehele meelde öine vestlus. Tüdruk oligi ju abitu. Nii üksi siin maailmas. Mees tundis, kuidas viha lainena teda lämmatas. Viha selle mehe vastu, kes oli tema Inglile haiget teinud. Miks oli see noor lontrus tüdrukuga nii käitunud, miks nii suurt südamevalu valmistanud. Mees vaatas tüdrukut ja tundis siirast kaastunnet. Ta tõotas endale- keegi enam ei tee tema Inglile haiget.
           Suvi möödus. Nad elasid koos, kuigi mees oli end paadunud poissmeheks pidanud. Sügisesed tuuled uitasid pargipuudes ja lehed langesid, tüdruk armastas akna all istuda ja parki silmitsedes uneleda. 
            Mees ja tüdruk olid kogu aeg koos, nad justkui irdusid muust maailmast. Isegi siis, kui nad olid suures seltskonnas, olid nad justkui kahekesi. Tüdruk tavatses sageli rääkida oma armastusest, mida ta mehe vastu tunneb. Meest häiris, et selle jures tüdruk kaugusse vaatas, jutustas unelevalt ja soravalt ning tema sõnad justkui heljusid ja heljusid ja kadusid samuti kaugusse, hajusid õhus, meheni õieti jõudmata. See tundus mehele kuidagi võõristav ja arusaamatu. Aga ta armastas seda tüdrukut. Kuid ei suutnud aru saada, mis toimub. Et midagi toimub, sellest sai mees aru. Midagi toimub...
            Kord, töölttulekuga hilinenud, võttis meest vastu vaikus. Tüdrukut polnud kusagil. Kas ta on kadunud sama ootamatult kui oli ta ellu tulnud, mõtles mees?  Jahmatusega tajus mees äkki, et see mõte isegi meeldis talle. Miks? Mees istus käsipõsakil diivanil ja ei saanud endast aru. Miks tundis ta kergendust? Vastus oli olemas, see tuli vaid endale teadvusse lasta. Ta oli väsinud. Ta oli väsinud sellest suurest armastusest. Ta oli tüdinud Inglist. Ta tahtis olla jälle üksi. Üksi, vabalt valimaks naisi, maiseid naisi.
             Mees tõusis ja avas tüdruku riidekapi ukse. Tühi. Vaid kerge parfüümi hõng, vaevutajutav heinalõhn. Mees pöördus, sulges ukse ja astus tänavale. Mööda alleed sammudes rebis külm sügistuul ta pika mantli hõlmu. Jõudnud pargipingini, istus ta sellele ja sulges silmad. Järsku kuulis ta mahalangenud lehtede sahinat ja avas silmad. Pudelikorjaja vanamees vaatas teda- mõtlikult ja ainiti.

 

.....................