Katkend pikemast jutust, mida kirjutan.

Tüdruk, kes ei teadnud, mida oma eluga peale hakata.

Õhtupoolikuni, mil ta kohtas meest.



          Oli soe suvine õhtupoolik. Ta kõndis sihitult pargiteedel, teadmata, mida peale hakata. Mida enesega peale hakata. Mida oma eluga peale hakata. Poiss, kellega nad olid viimane pool aastat koos elanud, oli talle kooli vastu tulnud. Emmanud, naeratanud, kinkinud gerberaõie ja öelnud, et peab ära sõitma. Homme. Pooleks aastaks- Prantsusmaale. Just nii. Võluvalt, mänglevalt. Nagu igapäevast asja teatanud. Nagu see temale kombeks oli- viimasel minutil, muuseas. Tüdruk polnud talle midagi muud öelnud, kui et ta peab kohe järgmisele loengule minema. Suudelnud poissi põsele ja minema lipanud. Ja nüüd ta siis on. Pargiteedel hulkumas. Teadmata, mida oma eluga peale hakata.             
              Äkki märkas ta meest, kes istus pargipingil. Mehel olid silmad kinni ja nägu pääratud päikese poole. See nägu oli nii rahulik. Tüdruk lähenes mehele ja, gerberaõis käes, jäi teda huuli prunditades vaatama. Järsku tekkis tüdrukul mõte. Kui minuga mängitakse, võin ju mina ka mängida. Ta lähenes tasakesi sammhaaval mehele ning võttis mehe kõrvele pingile istet. Tasakesi sirutas ta lille mehe suunas. Justkui andes seda mehele nuusutada. Mees liigutas end ja avas aegamisi silmad. Ja jäi tardunult tüdrukut vaatama. Tüdruk sulges silmad ja sirutus näoga päikese poole, oma käes olevat lille nuusutades. Justkui poleks ta midagi teinud, justkui ei teaks ta, et mees tema kõrval istub. Mõlemad vaikisid. Järsku avas tüdruk silmad ja vaatas mehele pingsalt otsa. Ning siis tundis tüdruk, et ta on mehe lummanud. Ja ka ta ise oli lummatud. Mehe jõulisest näost ja kindlast pilgust. Tüdruk tundis end korraga nii kaitstuna ja kindlana. Ta teadis- see mees on just see, keda ta praegu vajab. Nad tõusid korraga ja hakkasid kõndima piki alleed. Pudelikorjaja vanamees vaatas neile pika pilguga järele. Julgustavalt. Nagu tüdrukule tundus..
                 Hommikul ärgates nägi ta meest enda üle kummardumas. Tüdruk vaatas mehele otse silma ja tundis siirast tänutunnet. Ta kinnitas endale, et ei mõtle iial oma endisele poisile, kes ilmselt juba lennukis, teel Prantsusmaale, istus. Ta naeratas, sulges silmad ja liibus vastu meest.
                  Suvi möödus. Nad elasid koos, päevad kulgesid argisündmustes. Uus õppeaasta oli jõudmas eksmiteni. Sügisesed tuuled uitasid pargipuudes ja lehed langesid, tüdruk armastas akna all istuda ja parki silmitsedes uneleda.
Mees ja tüdruk olid kogu aeg koos, nad justkui irdusid muust maailmast. Isegi siis, kui nad olid suures seltskonnas, olid nad justkui kahekesi. Tüdruk tavatses sageli rääkida oma armastusest mehe vastu. Tüdruk rääkis ja rääkis, ise kaugusse vaatas, jutustas unelevalt ja soravalt ning ta tundis, kuidas tema sõnad heljuvad mööda tuba. See tundus tüdrukule nii rahustav ja iseendastmõistetav.
                Kord, kui mees töölttulekuga hilines ja tüdruk teda akna all uneledes ootas, helises tüdruku mobiil. Poiss, kes oli pool aastat tagasi kadunud Pariisi, helistas. Tüdruk vastas ja kuulis poisi muretut häält. Poiss kutsus teda enda juurde tagasi. Jahmatusega tajus tüdruk äkki, et see mõte isegi meeldis talle. Miks? Tüdruk istus diivanil ja ei saanud endast aru. Miks tundis ta jälle seda vastupandamatut tõmmet ja iha? Vastus oli olemas, see tuli vaid endale teadvusse lasta. Ta oli poissi kogu aeg armastanud. Ta oli väsinud sellest suurest armastusest, mida ta endale ette oli kujutanud. Ta oli tüdinud olemast Ingel. Ta tahtis olla jälle oma poisiga. Metsikuna ja meeletuna. Kasvõi hukule vastu minemas.
                 Tüdruk tõusis ja avas riidekapi ukse. Tühjendas selle ja pildus riided läbisegi kotti. Tüdruk pöördus, sulges ukse ja astus tänavale. Mööda alleed sammudes rebis külm sügistuul ta seelikut. Jõudnud pargipingini, istus ta sellele ja sulges silmad. Justkui jumalagajätuks. Järsku kuulis ta mahalangenud lehtede sahinat ja avas silmad. Pudelikorjaja vanamees vaatas teda. Mõtlikult ja ainiti.

 

.....................