Milan Kundera (1929-) on tšehhi-prantsuse kirjanik Inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjooneliselt edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele. (“Olemise talumatu kergus”, 1984) Inimese tõeline headus võib avalduda oma absoluutses puhtuses ning vabaduses üksnes selle vastu, kes ei kujuta endast mitte mingisugust jõudu. Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. (“Olemise talumatu kergus”, 1984) Naised, kes tunnevad rõõmu oma ühetaolisusest ja eristamatusest, ülistavad tegelikult oma tulevast surma, mis teeb nende ühetaolisuse absoluutseks. (“Olemise talumatu kergus”, 1984) Mitte midagi pole raskem kui kaastunne. Isegi omaenda valu pole nii raske kui kaastundlik valu kellegagi, kellegi pärast, kellegi eest, mida on mitmekordistunud kujutlusvõime ja pikemaks muutnud sada vastukaja. (“Olemise talumatu kergus”, 1984) Tomaš ütles endale: naisega armatseda ja naisega magada, need on kaks kirge, täiesti erinevad ja peaaegu et vastandlikud. Armastus ei avaldu soovis armatseda (see soov kehtib loendamatu hulga naiste suhtes) vaid soovis koos magada (see soov kehtib ainult ühe naise suhtes). (“Olemise talumatu kergus”, 1984) Vana õpetatud mees silmitses lärmavaid noori ja mõistis äkitselt, et ta on saalis ainus, kellel on eesõigus olla vaba, sest ta on vana; alles siis, kui inimene on vana, võib ta ignoreerida karja arvamust, publiku ja tuleviku arvamust. Ta on oma peatse surmaga üksi ja surmal pole silmi ega kõrvu, surmale pole tarvis meeldida; ta võib teha ja öelda, mis talle meeldib. (“Elu on mujal”, 1973) Kõige hullem pole see, et maailm ei ole vaba, vaid see, et inimene ei oska enam vaba olla. (“Elu on mujal”, 1973) Armatsemine pakkus neile naudingut, ent mitte mingisugust lohutust. (“Olemise talumatu kergus”, 1984) Mälu ei filmi vaid fotografeerib. (“Surematus”, 1990) Sest romaani puhul ongi oluline just see, mida ei saa väljendada teisiti kui romaani näol, igasugune adaptsioon jätaks aga järele ainult ebaolulise. Kui hull, kes veel tänapäeval kirjutab, tahab kaitsta romaane, siis peab ta need kirjutama nõnda, et neid ei saaks adapteerida, teiste sõnadega, et neid ei saaks jutustada. (“Surematus”, 1990)