EDVARD MUNCH
          1863 - 1944
                         

Born: 12-Dec-1863; Birthplace: Loton, Hedmark, Norway
Died: 23-Jan-1944; Location of death: Ekely, Norway
Cause of death: Pneumonia
Gender: Male; Race or Ethnicity: White; Sexual orientation: Straight
Nationality: Norway; Occupation: Painter; Executive summary: Scream
Father: Christian Munch (army doctor, d. Nov-1889)
Mother: Laura Cathrine Bjølstad (d. 29-Dec-1868 tuberculosis)
Sister: Johanne Sophie (b. 1862, d. 1877 tuberculosis)
Brother: Peter Andreas (b. 1865)
Sister: Laura Cathrine (b. 1867)
Sister: Inger Marie (b. 1868)
Girlfriend: Milly (had an affair with Fritz Thoulow's brother Carl's wife, Milly)
Girlfriend: Mathilde Larsen ("Tulla", artist, b. 1869, together 1898-1902, d. 1942)
University: Kristiania Technical College
University: Royal School of Design, Kristiania, Norway
Nervous Breakdown Sep-1908
Norwegian Ancestry
Risk Factors: Asthma

Edvard Munch (12. detsember 1863 – 23. jaanuaril 1944) oli norra kunstnik, keda peetakse moodsas maalikunstis ekspressionistliku liikumise rajajaks. Tema tuntuimad teosed pärinevad 1890ndatest, kuid sellest hoolimata on ka tema hilisemad teosed üsnagi kuulsad ja on tänapäevalgi mõnede kunstnike insipratsiooniallikateks.
Elulugu
Lapsepõlv
Edvard Munch sündis 12. detsembril 1863 Løtenis. Kunstniku lapsepõlv möödus Norra pealinnas Oslos. Ta isa, Christian Munch tuntud ajaloolase P.A. Munchi vend, oli sügavalt usklik sõjaväe arst. Ta sisendas lastele tugevat kartust patustamise ja austust jumala ees. Ema oli isast 20 aastat noorem ja suri tuberkoloosi, kui Edvard oli alles 5 aastane. Sama haigus viis hauda ka Edvardi 15 aasta vanuse õe Sophie. Ka tulevane kunstnik ise oli tihti haige ja ta elu oli varjutatud mitmetest surmadest ja üleelamistest. Ta noorem õde tunnistati vaimuhaigeks juba noorest peast. Viiest lapsest üldse ainult üks abiellus, kuid temagi suri peatselt, 5 kuud pärast abiellumist. Need läbielamised on tema kunsti suuresti mõjutanud.
Kunstnikukarjäär
Pärast aastat õppetööd tehnikumis, pühendus Munch kunstile. Ta õppis vanade meistrite juures, võttis kunstitunde Kuninglikus Kunstiakadeemias ja teda juhendas ka üks Norra kuulsamaid kunstnikke - Christian Krohg. Ta varasemad tööd olid tugevalt mõjutatud Prantsuse realistlikest vooludest.
1885. aastal läks Munch Pariisi, kus ta alustas tööd tulevaste tõeliselt populaarsete taieste kallal. „Haige laps“ mis valmis aastal 1906 oli tolle aja üks kuulsamaid töid. Pildil kujutas kunstnik oma õde Sophiet. Maal annab hästi edasi kunstniku isiklikku valusat läbielamist. Maal sai väga negatiivse kriitika osaliseks.

Edvard Munch - The Sick Child

Järgnevate aastate tööd on vähem väljakutsuvad ja kriitikuid ärritavad. Neli aastat hiljem maalitud „Inger rannas“, tõestab Munchi võimet portreteerida lüürilist atmosfääri, jäädes siiski tolle perioodi romantilise trendi raamidesse.
Samal aastal maalis ta ka Hans, Oslo ühe tuntuima boheemlase portree. Tutvus Jægeriga ja liikumine tema radikaalsetest anarhistidest sõprade seltskonnas sai kunstniku elu olulisimaks pöördepunktiks. Oma edasistes maalides tahtis ta realistlikult näidata üksikinimese piinarikast ja rasket elu. Sellel perioodil alustas Munch ka oma laiaulatusliku biograafiaga, mille juurde ta oma elu jooksul veel tihti tagasi pöördus.
1889. aasta sügisel korraldas Edvard Oslos suure näituse. Ta tööd osutusid nii populaarseteks, et ta sai järgnevaks kolmeks aastaks riigipoolse rahalise toetuse. Munch suundus juba samal aastal Pariisi, et õppida vanameistri Léon Bonnat’i käe all. Oma isa surmast ajendatult, valmis maal „Öö“. Linna aktiivne ööelu ja kunstnike rohkus said ka järgnevate tööde inspiratsiooniallikateks. Ajal mil ta viibis Pariisis toimus just postimpressionistlik läbimurre, mis mõjus kunstnikule vabastavalt. „Me ei tohiks edaspidi enam maalida tubade interjööre, tardunult istuvaid mehi ja kuduvaid naisi, vaid peaksime kujutama elusaid, päris inimesi, kes hingavad, tunnevad, kannatavad ja armastavad.“ Selle loosungi all valmisid Munchi edasised tööd. 1891. aastal korraldas ta Oslos järjekordse näituse. Valmisid ka esimesed šketsid kuulsast maalist „Karje“. Seda maali peetakse tihtipeale esimeseks ekspressionistlikuks tööks ja äärmuslikuks näiteks Munchi fantaasia abil maalitud nägemusest. Nendes töödes on märkimisväärne kurvilineaarsete joonte kasutamine rahutuse sisendamiseks. Nende tööde hulka kuuluvad „Karje” ja „Madonna”. Siin on vorm peaaegu taandatud kalligraafilisteks märkideks.

Edvard Munch - Karje

Aastal 1892 leidis aset kaks sündmust, mis hoogustasid juugendi arengut maalikunstis ja graafikas. Esimeseks oli Norra kunstniku Edvard Munchi näitus Berliinis, mis tekitas skandaali ja seetõttu suleti kiiresti. Näitus tekitas sellist segadust ja reaktsiooni avangardi vastu, et aastal 1899 asutati impressionist Max Liebermanni juhtimisel Berliini “Sezession”. (Teiseks oluliseks sündmuseks oli Belgia rühmituse “XX” baasil loodud grupp “XI”.)
1893. aasta detsembrikuus korraldas Munch näituse Unter den Lindenis. Tema samal aastal valminud kuulus teos „Surm haigetoas“ tekitas palju ärevust kunstiseltskondades. Teoses kajastub jällegi ta õe Sophie surm (maalil on näha ka Edvard ja ülejäänud perekond).

 

                   Edvard Munch - Death in the Sickroom, 1893

Samal aastal oli lõplikult valmis saanud tema üks kuulsamaid maale „Karje“.( 22. augustil 2004 varastasid kaks relvastatud isikut Munchi muuseumist kaks maali paljude turistide silme alt ning põgenesid autoga. Üheaegselt «Karjega» varastati ka Munchi teine „Madonna“ Munch maalis oma kuulsaimast tööst neli versiooni ning üks nendest oli ka 1994. aastal mitu kuud kadunud. Vahepeal isegi arvati, et kuulus taies on põletatud. Õnneks saadi teosed kaks aastat hiljem, 2006 aastal kätte.) 1895. aastal suri ta vend Andreas, järjekordne saatusehoop kunstnikule, mis leidis kajastamist ka tema loomingus. 1896. aasta kevadel lahkus Munch Berliinist ja sõitis Pariisi. Siin keskendus ta maalimise asemel graafikale ja litograafiale. Ta tegutses selle ala ühe kuulsaima kunstniku Auguste Clot’i käe all. Tänapäeval loetakse Edvardit, just tänu tema originaalsele stiilile, isegi üheks litograafia klassikuks. Pariisis võttis ta ka vastu tellimuse Baudelaire luulekogu „Kurja lilled“ illustratsioonide valmistamistamiseks, kuid töö ei jõudnud algusest kaugemale. Järgnevatel aastatel valmis veel palju maale „Metabolism“, „Aadam ja Eeva“, „Tüdrukud sillal“, „Elutants“, „Melanhoolia“ jpt. Tema maal „Elutants” väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vanadus, lootused ja pettumused. Maalil „Melanhoonia” kujutas ta tuba, mis nagu lõõmaks õhtupäikeses, kuid ometi on aknast paisev maastik rahulik ja jahe. Seega võib arvata, värvimäng toas peab väljendama kunstniku vaimuhaige õe Laura haavatud hinge rahutust. Uus sajand oli kunstniku karjääris tormilise arengu aeg. Munch hakkas tegema pingutusi muutmaks laadi („Ma tundsin, see (maalimine) võib muutuda maneeriks”), saamaks lahti kontuurjoone monotoonsusest ja lokaalse värvipinna omavolist – välja murdmaks ühetoonilisest negativismist, konfliktist keskkonnaga. Munchi murranguperioodi on kokku võetud sententsiks: „Kui enne oli tema elu tema kunst, siis nüüd sai tema kunstist tema elu” Paljud hakkasid huvituma ta töödest. Edu oli kahjuks saadetud pahedest, kunstnik hakkas liigselt alkoholi pruukima ja muutus üsna pea alkohoolikuks. 1902 kaotas ta duellil ühe oma vasaku käe sõrme lüli. Sellel perioodil, mis tipnes kaheksa kuuga Kopenhaageni haiglas, valmis ka Nietzsche portree.
Alates 1909. aastast möödus kogu Munchi ülejäänud elu Norras. Tähelepanuväärne on see periood eelkõige seetõttu, et läänelikust suurlinlikust seltskonna-enesehävitajast sai läänelikku tüüpi geeniusemüüdi trafaretile vastupidiselt kõrge eani elav ja loov askeetlik fjordierak, kontakti kompav nii Looduse, Elu kui enesega. Algul pesitses ta Kragerø linnas, kus ta maalis mitmeid klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania (Oslo) ülikooli sisekujundus konkursil. 1912 aastal pandi ta tööd üles Sonderbundi näitusel Kölnis. Kragerø’s lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast pikka poleemikat ja diskussioone lõpuks vastu võeti aastal 1916. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus ta elas aastaid endassetõmbunult, spartalikku elu. Põhimotiivideks kujunesid lihtsat taluinimesed, kes kündsid põldu, korjasid vilja jne. 1923. aastal suri ta õde Laura.
Surm
Edvard Munch suri 23. jaanuaril 1944, veidi rohkem kui kuu aega pärast oma 80. sünnipäeva. Ta pärandas kõik oma tööd Oslo linnale, mis hiljem 1963. aastal andis need üle Munchi muuseumile. Tööd, mis ta pärandas, olid 1006 maali, 15 391 trükist 4443 joonistust ja akvarellmaali ja 6 skulptuuri, sisaldades tähtsamaid töid kõigist loomeperioodidest.
Kirjandus
    * Rolf Stenersen, "Edvard Munch. Lähivaateid suurvaimust". Norra keelest tõlkinud Arvo Alas; järelsõna: Jaak Kangilaski. Kirjastus Kunst, Tallinn 1985, 148 lk