RUBENS

         1577 - 1640

Peter Paul Rubens

Peter Paul RubensAKA Peeter Pauwel Rubens

Born: 28-Jun-1577
Birthplace: Siegen, Westphalia, Germany
Died: 30-May-1640

Location of death: Antwerp, Belgium
Cause of death: unspecified
Remains: Buried, Saint Jakobskirche, Antwerp, Belgium

Gender: Male
Religion: Roman Catholic
Race or Ethnicity: White
Sexual orientation: Straight
Occupation: Painter

Nationality: Belgium
Executive summary: Flemish baroque painter

Father: Jan Rubens (Calvinist, lawyer, alderman, d. 1587)
Mother: Maria Pypelinx (Roman Catholic)
Wife: Isabella Brant (m. 1609, d. 1626, three children)
Daughter: Clara Serena (to Isabella, d. 1623)
Son: Albert (to Isabella)
Son: Nicolaas (to Isabella)
Wife: Helene Fourment (aged sixteen, m. 1630, five children)
Daughter: Clara Johanna (to Helene, b. 1632)
Daughter: Isabella Helena (to Helene, b. 1635)

Risk Factors: Gout

 Peter Paul Rubens (Pieter Pauwel Rubens; 28. juuni 1577 Siegen – 30. mai 1640 Antwerpen) oli flaami maalikunstnik.


Elukäik
Rubens sündis 1577. aastal Antwerpenist usupõgenikuna Saksamaale lahkunud juristi perre. Kunstniku lapsepõlv möödus Kölnis. Kaks aastat peale isa surma, 1589. aastal, naasis Rubensi perekond Antwerpeni.
Hariduse sai ta ladina koolis, kuhu ta läks üheteistkümneaastasena. Ta õppis võõrkeeli, tutvus antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi [kunst]i vastu ja kalduvus joonitada viisid neljateistkümneaastase nooruki looduspilte maaliva Tobias Verhaechiti ateljeesse, seejärel õppis ta Adam van Hoorti ja veel mõne kohaliku tähtsusega kunstniku juures.
1594. aastal sattus nooruke Rubens õuekunstnik Otto Veniuse, tolleaegse suurima Madalmaade romantistist kunstniku ateljeesse. Pärast nelja Veniuse juures veedetud aastat võeti Rubens 1598. aastal vastu Püha Luca gildi. See andis talle õigus asuda iseseisvale tööle, kuid ta jäi veel kaheks aastaks Veniuse ateljeesse, valmistades ette uute valitsejate, Hispaania ertshertsog Albert ja tolle abikaasa Isabella vastuvõttu.
Aastal 1600 läks Rubens Itaaliasse Mantova hertsogi Vincenzo I Gonzaga teenistusse. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog nägi diplomaadile vajalikke jooni ja saatis ta 1603. aastal ülesandega Hispaania kuninga juurde. eejärel veetis Rubens mõned aastad Roomas. Juba seal avaldus ta mitmekülgsus – altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi töödes avaldus see suur puhttehnilise, maalilise ja ka hingelise külje rikkus, mille tõttu kaasaegsed nägid temas uue ajastu rajajat maalikunstis. 1608. aastal naasis kodumaale ning asus alaliselt elama Antwerpeni. Siin sai temast Hispaania Madalmaade asehaldurite ertshertsog Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik.
Juba kunstialase tegevuse alguses saavutas Rubens tohutu populaarsuse ja õigustatud tunnustuse. Ta maalis vürstide õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis. Kuid tohutul ja üllatuslikul menul olid ka varjuküljed. Rubensi loominguline vaimustus igast uuest ülesandest oli nii suur, et ta ei suutnud enam ise tellimusi täita. Tema ateljee kujunes suureks maalitööstuseks, mis oli mastaapidelt ja toodangu hulgalt ainulaadne. Sellele tööle saamist peeti suureks õnneks ja auasjaks. Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, visandas Rubens eskiisikavandi ja töö tegid valmis õpilased ja sellid. Isegi nii tuntud ja nimekas kunstnik nagu Anthonis van Dyck. Ateljees valmis sel viisil umbes kolm tuhat maali, millele Rubens oma käega vaid mõne pliitasitõmbe tegi. Palju kauneid ideid jäi õpilaste küündimatuse tõttu teostamata või ei väärinud need kunsti ja Rubensi nime. Alles elu lõpul hakkas Rubens abilistest järk-järgult loobuma ja maalis sedavõrd väiksemaid, kuid geniaalsemaid meistriteoseid.
Aastatel 1621-1630 viibis Rubens palju välismaal, täites nii kunstialaseid kui ka diplomaatilisi ülesandeid. Selle suurepärase hariduse ja heade maneeridega inimesekätte usaldasid Flandria asehaldur ja Hispaania kuningas tihti diplomaatilised läbirääkimised. Nii külastas Rubens Prantsusmaad, Hollandit, Inglismaad ja Hispaaniat. Ta kuulsus levis kulutulena üle Euroopa, ta sai kõikjal tohutute auavalduste osaliseks ja talle esitati hulgaliselt tellimusi.
Peale ema surma abiellus Rubens 18-aastase Isabella Brantiga.


Isabella suri 1625. aastal. Rubens kirjutab: „Ma kaotasin suurepärase sõbratari... See kaotus vapustab mind hingepõhjani ja kuna igat liiki kurbuse vastu on ainult üks rohi – unustus -, siis pean kogu oma lootuse sellele rajama.“
Pärast naise surma loobus Rubens üllatuslikult maalimisest ja sõitis 1630. aastal Hispaania Madalmaade täievolilise saadiku staatuses Inglismaale keerulisi läbirääkimisi pidama. Londonis valmistas ta ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Rubensi diplomaatiline karjäär lõppes aga samal aastal, sest ta abiellus 6. detsembril 1630 abiellus 53-aastaselt 16-aastase Helene Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega.

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/d/d4/Rubens.Helene.Fourment.jpg/460px-Rubens.Helene.Fourment.jpg


Helene mängis väga tähtsat osa Rubensi viimase kümne aasta loomingus. Kunstnik kirjutas sõbrale: „Ma võtsin noore naise ausast linnakodaniku perest, kuigi kõik soovitasid mul valida naine õukonnast. Mind hirmutab see üldine tuntus ja eriti veel nende naiste suureline upsakus... Ma tahan naist, kes ei punasta, nähes, et haaran pintsli pihku...“ Suurele vanusevahele vaatamata oli Rubensi teine abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel.
Elu lõpul lahkus Rubens õukonnast, jättis maha ateljee ja asus elama Mecheleni lähedale kauni pargiga Steeni lossi oma kollektsiooni ja maalide keskele. Loss oli nagu muuseum, kuid Helene suutis sellesse luua hubasust. Rubens ei muutnud nüüdki oma harjumusi. Kuigi kunstnikku piinas haigus ja tema parem käsi lakkas kuuletumast, jätkas ta kangekaelselt töötamist vasaku käega, trotsides vältimatut.
Looming
Edu ja imetlus saatsid Rubensit juba ta loomingutee algusest peale. Ta sai nii ohtralt tellimusi nii kodu- kui välismaalt, et pidi nende täitmiseks kasutama hulgaliselt õpilasi ning abilisi. Kümnete kaupa valmis tal ajaloolise, mütoloogilise või muu sisuga töid. Ka usuteemalised pildid lahendas Rubens enneolematu jõu ja kirega. Maiseid rõõme ja elu küllust ülistas Rubens oma suurtes mütoloogilistes maalides. Neis on hoogu, liikumist, pakatavat jõudu ja elulusti, sooje hõõguvaid värve, rõivaste toredust ja ehete sära, tugevaid tõmmusid mehi ning heledanahalisi ruugete juustega täidlasi naisi, pakse lapsukesi, vallatlevaid faune ja nümfe. Kui selline, ülivohav laad võib praegusaegsetes vaatajates mõnikord isegi võõrastust tekitada, siis Rubensi portreed erutavad vaatajat tänapäevani. Eriti just pildid kunstniku abikaasast, noorest Helene Fourment’ist õhkuvad erilist inimlikku soojust.
Rubens oli kunstnikuna äärmiselt produktiivne. Seda soosisid ka ta diplomaadivõimed, mis olid ta Euroopas tuntuks teinud ja kindlustasid tohutu tellimuste hulga.
Kuna tal oli suur ateljee, juhtus tihti, et Rubens tegi ainult visandid, viimased viimistlevad pintslitõmbed ja kirjutas alla enda nime, tema abilised tegid ülejäänu. Tänapäeval hinnatakse umbes 500 teost nii öelda tõelisteks Rubensiteks. Perekonnaportreed ja kodused olmestseenid on need, mille puhul võib kindlam olla, et õpilased meistrit abistanud pole.
1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestnud etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välimise ja sisemise suuruse poole. Tehniliselt oli Rubens saavutanud täiuslikkuse ja püüdis seda raugematu innuga realiseerida. Pildid muutusid järjest suuremaks, figuuride liikumine hoogsamaks, igal uuel pildil leidus figuure järjest rohkem. Üha enam pääses mõjule Rubensi puhtbarokne stiil näidata jõudu ja kirge. Selle etapi töödest väärivad esiletõstmist viimsepäevateemalised maalid, eelkõige „Hukkamõistetute põrgussetõukamine“. Esimese impulsi millegi taolise loomiseks sai Rubens ilmselt Michelangelolt, vaadates ta tööd Sixtuse kabeli seinal. Kuid ta ei jäljendanud itaalia kunstnikku. Iseloomult oli Rubensi töö Michelangelo fresko täielik vastand – Rubensi käsitlus on puhtmaaliline. Dramaatiliselt dünaamiline on maal „Simsoni vangistamine vilistide poolt“. Siin on näha üht Rubensi lemmikvõtet – naise hele keha on eksponeeritud kõrvuti meeste jõuliste tumedaet, pruunide ja punakate kujudega.
Raldi grupi selle perioodi loomingus moodustab jahi, lahingute, bakhanaalide ja röövimisstseenide kujutamine. Siia kuuluvad „Leukippose tütarde röövimine“, „Metsseajaht“ ja „Lõvijaht“. Inimese võitlus loodusega oli Rubensit huvitanud juba noorusest alates.
Rubens püüdis järjekindlalt ühendada flaami rahvuslikku kultuuri üldeuroopalikuga, mis ajandas teda kasutama ka Lääne-Euroopas nii harjumuspäraselt antiiktemaatikat. Rubens tundis antiikkultuuri peensusteni. Iidsetele meistritele lähendas teda elava imetlemine ning püüd anda edasi inimkeha graatsiat ja jõudu. Kuid tundes hästi vanu kunstiteoseid, ei kopeerinud ta neid kunagi.
Rubens vaatas klassikalist iluideaali kriitilise pilguga ja sulatas selle flaami rahvusliku joonega, püüdes edasi anda terve, tugeva ja õitsva inimkeha ilu, selle soojust ja tundelisust. Teda ei haaranud niivõrd klassikalise ilu rangus ja proportsioonid, kuivõrd inimkeha füüsis, jõud ja liikumine. Näitena võiks veelkord vaadata Antwerpenis antiiktemmadel loodud töid: „Maa ja vee liit“, „Leukippose tütarde röövimine“, arvukaid maale bakhanaalidest, „Amatsoonida võitlus“, „Venus ja Adonis“ jt.

http://www.topofart.com/images/artists/Peter_Paul_Rubens/paintings/rubens010.jpg


http://www.mezzo-mondo.com/arts/mm/rubens/RUP006_L.jpg


Selle perioodi (1621-1630) suurim ettevõtmine oli kahekümne ühest kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria, mille Rubens maalis Prantsuse kuninga Henri IV abikaasa Maria de´ Medici ülesandel aastail 1621-1625. Need Louvre’is säilitatavad maalid kujutavad stseene Maria de´ Medici elust. Seeriaga lõi Rubens ajaloolise maali uue žanri, mis 17. ja 18. sajandil levis üle kogu Lääne-Euroopa. Süžeed ei olnud iseenesest kuigi märkimisväärsed, kuid Rubensi geniaalsus võimaldas tänamatu ülesande lahendada erakordse meisterlikkusega. Ta ühendas ehtsa ajaloolise maali elemendid kõikvõimalike mütoloogiliste ja allegooriliste figuuridega, mõistukõnega. Stseenis, kus Henrile antakse Maria portree, hoiavad kaks stiliseeritud geeniust, kes sümboliseerivad abielu ja armastust, kuninga silmade ees printsessi idealiseeritud kujutist. Kõrval seisev naine – Prantsusmaa allegooriline kujutis – soovitab kuningal järgida südame kutset. Toimuvat jälgivad ülaltpoolt Jupiter ja Juno. Monumentaalne kompositsioon, efektne arhitektuurne või maastikuline taust ja rikkalik koloriit moodustavad maalide kordumatu dekoratiivse väärtuse.
Viimased kirikumaalid on 1632. aastal valminud Ildefonso altaril Viinis, mille kesksel pildil kujutatakse, kuidas neitsi Maarja kingib Püha Ildefonsole missarüü, tiibadel aga on pildi tellijad ertshertsog Albert ja ta bikaasa Isabella koos patroonidega. Teine, eelmisega võistlev altaripilt on Rubensi hauakabelis Saint-Jaques’i kirikus Antwerpenis. See kujutab pühekutest ümbritsetud madonnat. Nende maalide kompositsioon ületab ilmeka pateetika, värvisära ja harmoonia poolest kõik seniloodu.
Rubens on enda noorest naisest maalinud mitu portreed ja kompositsiooni, nt „Helene Fourment lastega“.

http://www.reprodart.com/kunst/peter_paul_rubens/helene_fourment_1614_73_son_f_hi.jpg


Kord maalis ta naist uhkes kostüümis, kord poolalasti, kord koos mehega, siis jälle laste seltsis. Parimad maalid Helene Fourment’ist asuvad Münchenis, Viinis ja Pariisis. Need on eriti väärtuslikud selle poolest, et on algusest lõpuni maalitud kunstniku enese käega. Üks paremaid Helene portreid on maalitud taeva foonilt eralduva heleda siluetina, mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult. Helene kannab pildil paela ja sulega laiaäärelist kübarat, pitskraed, toredat kleiti, millel on paeltega kaunistatud varrukad ja raske, krinoliinitaoline seelikuosa. Käes hoiab ta jaanalinnusulgedest lehvikut. Sulgede pehmus, pitsude läbipaistvus ja kleidi tihe, liibuv, läikiv siid on maalil erakordselt ilmekalt edasi antud; kõik need rõivastuse välised omadused sulavad kokku luuleliseks tervikuks.
Rubens, kes nooremas eas rõivastuse iga detaili püüdis eraldi välja tuua, kujutas riietust sellel maalil hoopis ühte kuuluva tervikuna. Noore naise figuur näib tänu riietusele justkui õide puhkevat, varrukate kohevad vormid näivad välja kasvavat keha lopsakusest, suled sulavad kokku käharate juustega ja nende kohev ümarus kordub nagu vastukajana maali tagaplaani katvais pilvedes. Paelad on daami huultega samas värvitoonis, kaskaadidena langev siid annab figuurile liikumise ja jõu, ehkki naine seisab rahulikult paigal. Portree on üles ehitatud sinise, illa ja karmiinpunase varjunditel; tume kleit toonitab roosa naha õrnust ning valged suled ja pitsid ümbritsevad keha otsekui helendav oreool. Must kübar moodustab tugeva aktsendi, kübarapaela õrn puna leiab malbet vastukaja varrukates.
Rubensi teisteski naisfiguurides on alati tunda kas Isabella või Helene jooni. Esimese juurde liitis ta nagu aimamisi tulevase naise jooni ja teise puhul nõudsid oma osa ka kustumatud mälestused esimesest. Helene esineb nii või teisiti peaaegu kõigil Rubensi hilisema ea maalidel.
Hakates maalima vasaku käega, muutus ka ta loominguline käekiri. Kunstnik hakkas maalima lihtsamini, läbipaistvamalt, töödesse tuli rohkem õhku ja valgust. Eriti meeldis talle jäädvustada suurejoonelisi loodusnähtusi: vikerkaart, päikese tõusu ja loojangut, kuuvalgust jne. Mõne pildi taustal on ka Rubensi loss. Hilise perioodi maalid kujutavad Flandria maastikke, selle avarust, teid ja kohalikke inimesi. Mainigem neist mõnda: „Maastik vikerkaarega“, „Põllult tulek“ ja „Talupoegade tants“.

http://www.opaintings.com/images/peter-paul-rubens/rubens-90.jpg


Maalid

    * "Kristuse ristilt mahavõtmine" (1612; Antwerpeni katedraal)
    * 21 kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria Henri IV abikaasa kuninganna Marie de' Medici ülesandel 1621–1625 – naise elu kujutavad pildid on barokk-kunsti suurimad meistriteosed.
    * "Jeesuslapse kummardamine"
    * "Viimane kohtupäev"
    * "Õlgkübar" (1626; Susanna Fourment)
    * Kolm graatsiat. 1639
    * Maria Medici sabumine Marseille'sse
    * "Autoportree Isabella Brantiga" (1609)
    * „Kristus ristil“ (1609-1612)
    * "Maa ja vee liit" (1615)
    * „Lõvijaht“ (1615-1618)
    * „Amatsoonide võitlus“ (1618-1620)
    * „Hukkamõistetute põrgussetõukamine“ (u 1620)
    * „Leukippose tütarde röövimine“ (1620)
    * „Sõjakoledused“ (1630)
    * „Maastik vikerkaarega“ (1632-1635)
    * „Parise kohus“ (1635)
    * „Venus ja Adonis“ (1635)
    * „Helene Fourment lastega“ (1636-1638)
    * „Talupoegade tants“ (1636-1640)
    * „Sõja tulemused“ (1637-1638)
    * „Kasukake (Helene Fourmenti portree; 1638-1639)