Ellen Niit (sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949–1958 Ellen Niit, 1958. aastast Ellen Kross; sündinud 13. juulil 1928 Tallinnas) on eesti kirjanik ja tõlkija.

                              

Ellen Niit on õppinud Tallinnas, Tapal 1938–1943, Tallinna 4. Keskkoolis 1943–1947, Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust 1947–1952 ja Tartu Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal 1952–1956.

Ta on töötanud Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina 1956–1961, ETV mittekoosseisulise toimetajana 1961–1963. Alates aastast 1963 on Ellen Niit vabakutseline kirjanik.

Looming

Ta on kirjutanud peamiselt luuletusi ja enamasti just lastele. Tema üks täiskasvanutele mõeldud luulekogu, "Paekivi laul", ilmus 1998. aastal kirjaniku 70. sünnipäevaks. Enne seda on täiskasvanutele ilmunud luulekogu "Maailma pidevus". Kogu sisaldab luuletusi aastaist 1946–1976

Ellen Niit tuli lastekirjandusse värsslooga "Kuidas leiti nääripuu" (1954), millele 1957. aastal järgnes "Rongisõit". "Rongisõit" koos Gustav Ernesaksa viisiga kujunes populaarseks laulumänguks ning on ilmunud mitmes trükis.

Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu "Krõlliraamat". Raamatutegelase Krõlli autoriks on kunstnik Edgar Valter.

Ellen Niidu esimene väikelaste proosaraamat ilmus 1963. aastal ning kandis pealkirja "Pille-Riini lood". Aastal 1970 ilmus "Triinu ja Taavi jutud" ning mõni aeg hiljem ka selle järge sisaldav "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" (1977).

1990. aastatel jätkas Ellen Niit peamiselt luuletajana. Olulisemaks selle loominguperioodi figuuriks kujunes Krõll. Aastal 1993 ilmus "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta", järgmisel aastal "Krõlli värviraamat" ning "Krõll ja igasugused hääled". Aastal 1999 ilmus "Krõlli pannkoogitegu".

Luulekogud

  • "Maa on täis leidmist" (1960)
  • "Linnuvoolija (1970)
  • "Karud saavad aru" (värsikogu; 1972)
  • "Oma olemine, turteltulemine" (1979)
  • "Krõlliraamat" (1979)
  • "Tere, tere lambatall!" (1993)
  • "Veel ja veel Krõlliga maal ja veel" (2002)

Luule valikkogud

  • "Midrimaa" (1974)
  • "Suur suislepapuu" ([[1983)
  • "Ühel viivul vikervalgel" (1999)

 

Värssraamatud

  • "Kuidas leiti nääripuu" (1954)
  • "Rongisõit" (1957)
  • "Karud saavad aru" (1967)
  • "Lahtiste uste päev" (1970)
  • "Suur maalritöö" (1971)
  • "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" (1993)
  • "Krõlli värviraamat" (1994)
  • "Krõll ja igasugused hääled" (1994)
  • "Krõlli pannkoogitegu" (1999)

Tunnustused

  • 1971: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia "Lahtiste uste päeva" eest
  • 1977: ENSV teeneline kirjanik
  • 1978: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia "Triinu ja Taavi uued ja vanad lood" eest
  • 1994: K. E. Söödi nimeline luuleauhind "Tere, tere lambatall!" ja "Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta" eest
  • 2005: E.W Ponkala Fondi elutööpreemia (Soome, Eesti ja Ungari kultuurisuhete arendamise eest aastakümnete vältel)
  • 2010: Tallinna vapimärk

31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskőrösis Sándor Petőfi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli valmistatud Ellen Niidu büst.

http://et.wikipedia.org/wiki/Ellen_Niit

http://www.ohtuleht.ee/133975 

 

Ma arvasin

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata,

ning näha et hallist hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallist kallim
kullateraga inime.


Kui oleksin tundnud sind varem

Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida,
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.

kõik võilillemurud
oleksin andnud ma sulle
ja liivaaugud ja keksukastiplatsid
ja puiesteed kõik
täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.

Ja tünnid kõik
vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast,puuladvust ja pilvedelennust.
(Mis imelik alltekst nii ülal!)

Ja sellest veidrast,
mis vaadates sinna,
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kumalane.

ja ma ise usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi saladustega,mis temal teada,
oleksin andnud ma sulle
päriseks.
Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise,
kas haledast meelest või rõõmust.