Juhan Sütiste (28. detsember 1899 Tähtvere vald – 10. veebruar 1945 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Õppis aastatel 1923–1931 Tartu Ülikoolis filosoofia- ja õigusteaduskonnas. Oli Tartus vabakutseline kirjanik ning aastatel 1938–1941 Tallinnas Eesti Draamateatri dramaturg. Saksa okupatsiooni ajal 1941–1942 oli vangis Patarei vanglas. Juhan Sütiste järgi on nimetatud tänav Tallinnas Mustamäel - Juhan Sütiste tee (tihti ka J. Sütiste tee või Sütiste tee)

Looming
Alustas luuletajana aastal 1921, osales koguteostes "Sang" ja "Bumerang" (mõlemad 1925) ning kirjanduse elulähedust nõudvas liikumises (1929–1930 ajalehe Kirjanduslik Orbiit toimetaja). Teemadest eelistas ühiskondlikku ebavõrdsust, loodus- ja reisimuljeid, sõjaolustikku. Kirjutanud ka saksavastase vabadusvõitluse teemalisi näidendeid ja viljelnud ka teatrikriitikat.

Luulekogud:
"Rahutus" (1928)
"Peipsist mereni" (1930)
"Maha rahu" (1932)
"Kaks leeri" (1933)
"Südasuvi" (1934)
"Päikese ootel" (1935)
"Sadamad ja saared" (1936)
"Ringkäik" (1937)
"Valgus ja varjud" (?)
Poeemide tsükkel:
"Kahe sõja vahel" (1937 - 1941)
Teatrikriitika:
"Iga hetk on loov" (1974)

Minu lemmikluuletus Juhan Sütistelt:

Kuus päeva paastusinja müüsin
kõik, mis veel müüa laskis end.
Tõin fraki, puhastasin küüsi,
lõi verre uhke tantsulend.

Ma külastasin kinokasti,
kus peeneks lihvit iga poos
ees peegli harjutasin maski-
nüüd tiirlen ballil löögihoos.

Meid võlub Veenus hõbekingis,
kel seljalõikes viimne piir.
Ea hoolsalt tasandanud mingid
ning rasbvalõhna viind Coty.

Keskööni käitume kui krahvid,
kätt musutama kipub keel.
All kõrtsis koduküla larhvid
me segi lööme koidu eel.