Miks inimene vajab suhtlemist?

Miks inimene vajab suhtlemist?

Inimesed vajavad suhtlemist- kes enam, kes vähem. Mõni ei oska üldse iseendaga olla. Miks? Suhtlemine annab välist kinnitust, et me ikka olemas oleme. Kiitmine tõstab enesehinnangut. Kellel rohkem, kellel vähem. On õnnetuid inimesi, kelle enesehinnang sõltub peamiselt sellest, mida teised temast arvavad. Iga naishing teab, kui tähtis on, et teda märgatakse. Et teda tähele pannakse. Et teda imetletakse! Et teda kadestatakse! Et tahetakse temaga sarnaned ja tema stiili matkima hakatakse!
            Kuid, nagu vanainimesed ütlevad- maailm on kuri, ja sotsiaalse suhtlemise puhul saadakse paratamatult haiget. Niinimetatud tavainimest panevad tähele, märkavad, vaid tema tuttavad. Mida tuntum ja kuulsam inimene on, seda enam on ta inimeste huviorbiidis. Olgu ta siis miss või modell või muusik või kes iganes. Mida rohkem inimene kaasinimestes huvi tekitab, seda enam temast räägitakse. Mida enam räägitakse, seda enam on neis juttudes valet. Sõna vale on liiga pehme. Seda rohkem on neis juttudes õelust ja laimu. Järelikult- mida kuulsam inimene, seda paksem peaks ta nahk olema, seda kõrgem solvamiste taluvuse lävi. Kas see nii on või ei, see ei sõltu kuulsuse astmest vaid on individuaalne parameeter, nagu kuulsuseiha, nii on ka solvangute talumise võime igal inimesed vägagi erinev. Aga solvub igaüks, sest inimene jääb oma põhiolemuselt ikkagi haavatavaks olendiks. Nüüd aga tekib küsimus- mis rohkem solvab, kas see, et sinust ei räägita või see, et sinust räägitakse- nii head kui halba, nii tüde kui valet? 
          Kes inimesi jälginud on, see on kindlasti märganud, et ajades taga kuulsust, tekib kasvõi mingitki kuulsuseraasu iha pälvinud inimesel iha olla pidevalt tähelepanu keskpunktis. Ning kui inimesest, kes on harjunud, et tast kõikjal ja kogu aeg räägitakse, enam ei räägita, tekib tal masendus, ärevus ja meeleheide. Tekib "endise kuulsuse" sündroom. Mis see kaasa võib tuua? Üheks teeks on see, et inimene hakkab iseenda kohta uudiseid fabritseerima. Või hakkab seda tegema tema tiim,- olenevalt sellest, mis kuulsusetasandil isik asub. Õigemini, sellest, kui palju inimese selle ühe inimese kuulsusest kasu lõigata loodavad. Kui headest uudistest ja enesekiitmisest ei piisa, et endale tähelepanu tõmmata, hakatakse fabritseerima kõmulisi ja isegi häbituid lugusid, sest- ka negatiivne reklaam täidab eesmärgi-tõmbab tähelepanu ja tood kuulsust. Heal juhul tõuseb unustussevajuv staar jälle tähelepnu taevalaotusse. Unustussevajumise hirm taandub. Küll ajutiselt. Aga siiski.
Inimesele, eriti kui ta on harjunud olema tähelepanu rambivalguses, on kõige hullem kui teda enam ei märgata, kui ta muutub nagu tühjaks kohaks. 

         Sest - sellest, et teist räägitakse, on hullem ainult see, et teist ei räägita. Nagu ütles Oscar Wilde.