Päev, mil algas suveaeg.

 Katkend pikemast jutust, mida kirjutan.

Hommik, mil keskööl oli keeratud kella

Nonii.
Nüüd on asi siis nii kaugel, et käes on suveaeg. Ja kalendri järgi on ka juba kevad. Kuidagi totakas olukord. Mis kevad? Mis suvi? Joon siin kohvi ja vaatan aknast välja. Täitsa sürr pilt. Halli taeva ja lumehangedes maapinna vahel on vihm. Just nimelt- on vihm. Kuraditki ei saa aru, kust ta tuleb. Õhk on lihtsalt vihma täis. Raagus puud kõigutavad oma vettinud oksi. Katuseplekkide monotoonne muusika. Nojah. See on vihm, mis neid katuseid piinab. Mis kuradi kevad, mis suvi. Lihtsalt homsest tuleb hakata end jupp aega varem voodist välja ajama. Ja ongi kõik. Kogu lugu. Tund aega varem, vihmas ja lumes, hakkavad homsest inimesed oma soojadest kodudest välja roomama. Kes kooli, kes tööle. Võiks juhtuda midagi ilusat. Võiks näiteks armuda. Näteks sellesse vettinud olevusse, kes vihmast tilkudes ja kapuutsiga mantlisse mähkununa mööda ruttab. Süütan uue sigareti ja rüüpan lonksu juba jahtudajõudnud kohvi. Tõstan pilgu, et teda täpsemalt vaadata. Aga ta on juba silmist kadunud. Valan uue tassi kohvi ja tõmban tugitooli aknale lähemale.
Olen otsustanud! Järgmisesse silmapiirile ilmujasse ma armun.