Sigmund Freud - psühhoanalüütik

 


 

Sigmund Freud (6. mai 1856 Freiberg – 23. september 1939 London) oli Austria psühhiaater ning psühhoanalüüsi teooria ja meetodi rajaja.

Sigmund Freud sündis 1856 Freibergi linnas, mis praegu asub Tšehhis. Kui Sigmund oli 4 aastane, kolis tema villakaupmehest isa paremate turgude otsinguil perega Viini. Sigmund Freudi ema oli oma mehele teine naine, kusjuures mehest palju noorem.

Sigmund Freud oli ta väljapaistev õpilane juba koolitee alguses. Ta oli kodus üsna hellitatud. Näiteks anti tema kautusse perekonna Viini korteris oma tuba, et ta seal segamatult õppida saaks. Vaatamata sellele kurtis ta kümne-üheteistkümne aastaselt selle üle, et õe klaverimäng teda häirib, kuigi see klaver oli väga hoolikalt viidud korteri teise otsa. Freud sai oma tahtmise ja klaver viidi majast välja.

Hoolimata oma suurepärastest teadmistest, või võib-olla just nende tõttu, polnud Freudile karjääri valik kerge. Tegelikult ei hakanud ta tegelema isikusteoreetikuna enne 30-35 eluaastat. Kogu oma keskkooli aja jooksul tundus tema huvi olevat suunatud juurakarjääri tegemisele. Selle idee sai ta mitmetest allikatest: vanema koolikaaslasest sõbra mõju; ühe ennustaja tavapärane ennustus, mille kohaselt kasvab temast riigivalitsuse liige, kuid mis talle ja tema vanematele mõju avaldas; ja kindlasti ka fakt, et esimest korda said riigivalitsuse liikmeteks ka mõned üksikud juudid. (Praktilistel põhjustel kehtisid Freudile kui juudile piirangud karjääri tegemiseks äri, juura või meditsiini alal)

Seitsmeteistkümne aastaselt astus ta arstiteaduskonda. Spetsialiseerus bioloogiale. Ülikooli lõpetamiseks kulus aega 7,5 aastat. Osaliselt oli sellise viivituse põhjuseks tema kindlusetus selles osas, mis suunas tema elu peaks minema. Lisaks kõigile kohustuslikele loengutele ja laboripraktikale keemias, psühholoogias ja anatoomias, osales ta ka filosoofialoengutel ning mingis faasis kaalus medistiiniõpingute lõppedes ka filosoofiakraadi kaitsmist.

Maailmakuulus Ernst Brucke oli see, kes lõpuks noore Freudi tähelepanu püüdis ning andis talle tema esimese professionaalse identiteedi tunnetuse. Brucke mõju all otsustas Freud saada uurivaks psühholoogiks. Brucke oli üks, kes kuulus sellesse psühholoogide gruppi, kes võitlesid innukalt mehhaanilise determinismi eest bioloogia teaduses. See ideoloogia oli Freudile ahvatlev ja mõjutas tema mõtlemist veel aastaid hiljemgi, kui ta oma isiksusteooriat välja arendas. Freud avaldas arvukalt uurimusi seoses oma tööga Brucke Instituudis, mis hästi vastu võeti ning enamus neist töödest käsitles kalade ja teiste madalamate loomade närvisüsteemi histoloogiat.

Alles peale lõpetamist ja oma M.D kraadi kättesaamist avastas Freud, et tema poolt igatsetud puhtalt uurimisalane karjäär oli täielikult ebarealistlik. Uurimisalasele karjäärile oli eelisõigus neil, kes olid jõukad. Freud oli vaene ja sõltus ikka veel isa rahanduslikust abist. Siis armus ta naisesse, kellega pidi abielluma ning tekkis vajadus ennast majanduslikult kindlustada. See oli Freudi elus pöördepunkt.

Vastumeelselt hülgas ta laboratooriumi ja hakkas tööle haiglas. Spetsialiseerus neuroloogia erialale ja ta töötas arstina General Hospitalis. Oma huvi uurimistööde vastu säilitas ta töötades Tserebraalanatoomia Instituudis, kus ta uuris piklikaju (medulla oblongata) kulgemisteid. Ta sai sel alal väga edukakas ja suutis vapustava täpsusega diagnoosida piklikaju kahjustuse koha. Arstid tulid isegi Ameerikast tema meetodeid õppima.

Sel ajal oli Viinis väga vähe närvihaiguste spetsialiste. Selleks, et saada korralik närvihäirete arsti kvalifikatsioon, oleks Freud pidanud minema õppima Pariisi kuulsa Jean Martin Charcot juurde. Peale mitmeid manöövreid, mille hulka kuulus ka Viini ülikooli närvihaiguste lektori ametikohale määramine, võitis Freud sellega Charcotiga koos töötamiseks rahalise stipendiumi. See juhtus 1885 aastal. Freud oli siis 29 aastane. Charcot kliinikus saadud haridus oli veel üheks suureks pöördeks Sigmund Freudi elus. Charcot erialaks oli hüsteeria, närvihaigus, millel puudus ilmne neuroloogiline põhjus, kuid millel oli mitmeid psühholoogilisi dimensioone. Freud õppis Charcot käest palju hüsteeria ja selle ravimise kohta, samuti õppis ta ka hüpnoosi. Need teadmised ja oskused olid Viinis tundmatud.

Kui Freud naasis Viini, et avada närvihaiguste spetsialistina oma erapraksis, oli ta seal üks vähestest arstidest, kes võttis vastu ka hüsteerilisi ja neurootilisi patsiente. Alguses püüdis ta teenida elatist ravides orgaanilise neuroloogilise patoloogia juhtumeid, kuid sellele alale spetsialiseerumiseks oli neid juhtumeid liialt vähe. Sel perioodil hakkas Freud aktiivselt otsima rohkem psühholoogiliselt häiritud kliente, kes hiljem tema isiksusteooriasse panustaksid. Freud oli sel ajal hiliskolmekümnendates kuid ei hüljanud oma unistust saada uurivaks neuroloogiks veel kuni 1890-ndate aastate lõpuni. Alles siis  aktsepteeris ta lõpuks ideed olla ainult psühholoog.

Kui Freud lõpuks oma ametit aktsepteeris, toimus temas tohutu loova aktiivsuse vallandumine, mille käigus ta avaldas igal aastal raamatu ja tuhises rahvusvahelisele areenile. Tal paluti pidada 1909 a loeng Clarki Ülikooli 20 aastapäeva pidustustel Worcesteris, Massachusettsis. Tema tohutu produktiivsus jätkus veel 30 aastat. Freud lahkus Viinist 1938 aastal, mil natsi sõjavägi oli sõna otses mõttes tema uksel. Ta põgenes Inglismaale, kus suri 23. septembril 1939 a.

 

*

Ma ei oska nimetada ühtki teist vajadust, mis lapsepõlves oleks sama tähtis, kui vajadus isa kaitse järgi.

*

Kui peab otsustama mõne inimese üle, on tähtis eelkõige kindlaks teha, kas tal on või puuduvad kolm omadust: ausus, tarkus, headus. 

*

Ainukene ebaloomulik seksuaalne käitumine on täielikult mitteseksuaalne käitumine.

*

Inimene ei peaks oma komplekse alla suruma, need juhivad tema käitumist põhjendatult.

*

Iga normaalne inimene on normaalne vaid keskmiselt. Kohati sarnaneb tema mina pigem psühhopaadi omaga.

*

Religioon on võrdeline lapsepõlve neuroosiga.

*

Armastus ja töö on inimlikkuse nurgakivid.

*