Nii piinlik, et vaju või maa alla!

Katkend pikemast jutust, mida kirjutan.

 Seisan tipptunnil supermarketi kassajärjekorras. Rahvast on palju. Olen tüdinud ja väsinud. Pikk ja pingeline tööpäev seljataga. Äkki heliseb mobiil. Võtan telefoni- austaja, kes vahel on tüütuvõitu. Teatab, et ta on Tallinnas ja tahaks mulle külla tulla. Ooooo... eiiii... Esiteks olen ma nii väsinud ja teiseks- täna lihtsalt ei viitsi. Kolmandaks näen ma peale pikka tööpäva kohutav välja. Ja üldse... oooo... eiiii... Tehtud reipusega pasundan telefoni: " Oi kui kahju. Nii oleks tahtnud sind näha. Aga kahjuks pole ma praegu üldse Tallinnas". Soliidne vanem daam mu ees heidab mulle imestunud ja hukkamõistva pilgu. Mis on? Najah, lausvale ju. Aga, mis siis. Oma asi. Pole viisakas võõraid kõnesid pealt kuulata. Igaks juhuks heidan pilgu ka teistele järjekordades seisjatele. Ohh õudust! Mu austaja seisab naaberkassa järjekorras ja räägib telefoniga. Pomisedes vabandusi lahkun kiirustades järjekorrast ja hiilin tagasi müügisaali. Peitun kõrge riiuli taha ja ootan, mil mu austaja lahkub.  Nii piinlik, et vaju või maa alla! 

 

...........................