Pimekohting. See mees- kas ta ikka oli sama mees?

 Katkend pikemast jutust, mida kirjutan.

 

  Olime suhelnud netis juba kuid. Mees, kellega ma kirjavahetust pidasin, tundus olevat arukas ja südamlik. Ta kirjastiil oli küll muutlik aga seda põhjendasin endale lihtsalt. Inimese meeleolud ja päevased läbielamused mõjutavad õhtust suhtlust. Viimastel nädalatel oli ta järjest tungivamalt palunud, et kohtuksime. Reaalelus. Kõhklesin. Aga lõpuks nõustusin ja leppisime kokku, et ta tuleb mulle laupäeva õhtul järele ning viib mind ühte kenaase kohta romantilisele õhtusöögile. Nii ta väljendus. 
        Arvasin, et ta tuleb mulle autoga järele, oli ta ju oma autost palju ja kiitvalt kirjutanud, nii et vahel tundus mulle juba, et tean ta autost oluliselt rohkem kui temast enesest. Aga- ei. Saabus pooletunnise hilinemisega, vabandades, et auto ei läinud käima. Juhtub. Ettepanek takso tellida sai kategoorilise ei- lausraiskamine.
         Seigeldes ühistranspordis, jõudsime kohale poolteist tundi peale planeeritud aega. Lauda polnudki broneeritud või oleme sedavõrd hilinenud, et meie laud oli ära antud. Me ei leidnud tükk aega vaba lauda. Tema kobistas ja komistas- oli piinlik. 
       Lõpuks leiadsime kaks vaba kohta neljalises lauas. Toidu tellimise, toidu ja veini valis tema,  järgselt teatas ta süüdimatult : " Arve jagame pooleks, onju? " Sellise asjade käiguga polnud ma arvestanud. Ärritusin, aga püüdsin siiski viisakaks jääda ja laususin: " Loomulikult"
      Arve oli ta plaaninud pooleks jagada aga see ei takistanud tal enamust ära süüa- ta lausa õgis! Ja veini valas enamasti vaid endale. Nagu muuseas. Tundsin, kuidas minus tekkis külm põlgus.
      Lauakombeid ta ei tundnud, süües kippus matsutama. Mul oli piinlik lauakaaslaste ees, sest olime senisega juba piisavalt rahva tähelepanu tõmmanud. Olin vihane ja tülpinud. Miks ma ära ei läinud? Mul oli tast hale, sellepärast. Ja netis oli ta nii kenasti kirjutanud. Kohe päris vaimukalt. Mind hakkas vaevama küsimus- äkki see polegi sama mees, kellega netis kirjavahetust pidasin?
      Lisaks vatras ta lakkamatatult sellest, mis ikka sõjaväes temaga juhtus ja kui kange mees ta seal oli. Vahepeal seletas ka autodest, arvustades peaaegu kõiki automarke, ka minu oma. Tüütu, tüütu, tüütu.
     Lahkudes ajas ta endale mantlit selga, mind märkamata. Siiski- väljudes tegi ta  ettepaneku trammile minna ja küsis siis nagu muuseas: " Kelle juurde me ööseks läheme? Kas sinul pinda on? ". No- see oli juba liig!
     Õnneks olin ettenägelikult endale juba takso tellinud. Seal ta, takso muidugi,  seisiski- mind oodates.  Lahkusin pilku tagasi heitmata ja sirgeselgselt, rahul, et minema pääsesin. 
     Mind on aga siiani jäänud vaevama  küsimus- kas see, kellega ma kohtusin,  ikka oli sama mees, kellega ma netis kirjutasin?

...........................