Viimane, öine rong.

 Katkend pikemast jutust, mida kirjutan.

Öine reisirong. Reisijaid oli vähe. Ühes vagunis oli neid vaid kaks. Mees ja naine. Mees oli huvitava välimusega. Pika musta mantli ja musta kaabuga. Selline pikka kasvu ja soliidne. Naine pidi oma peatuses väljudes läbi surnuaia minema, et otse koju jõuda. Väga ta ei kartnud, aga kõhe oli ikka, südaöisel ajal surnuaeda minna. Rong peatus ja naine väljus ning asutas end teele, läbi surnuaia koju, minema. Suur oli ta rõõm, kui nägi, et soliidsel reisikaaslasel osutus sama teekond olema. Naine hoidis mehe lähedusse. Natuke aega vaikuses kõndinud, pöördus naine mehe poole ja ütles: " Küll on tore, et meil üks tee on. Kahekesi mul palju julgem. Kas Teie ei karda öist surnuaeda?". Mees, naisele otsa vaatamata, vastas kähedal madal häälel: " Kartsin küll, kui ma veel elus olin". Naine, mauhti pikali, minestanud. Mis edasi juhtus... See on juba uus lugu...