Hüljatu. Miks mulle keegi ometi appi ei tule!

Katkend pikemast jutust, mida kirjutan.

  Ta vatas end üksisilmi. Suurest peeglist nägi iseennast, ... kuid ometi polnud see tema. Või nagu oli, ... aga ometi polnud ka. Ja see justkui mittetema vaatas temale justkui irooniliselt vastu. Igatahes ülbelt. Peeglist nägi ta oma rohkete armidega käsivarsi. Arme oli rohkem vasakul käel. Tugevad heledad vorbid randmetel ja triipude rägastik küünarvartel. Tema peeglimina naeratas sarkastiliselt. Ta ütles oma peegelminale:" Jah, ma olen seda proovinud aga pole hakkama saanud. Kuigi oli tahtnud." Peeglimina tõstis küsivalt kulme ja tegi uskumatu näo. Piinlik- tõesti, peegelminal oli õigus. Paratamatult tuli tunnistada tõde iseendale, ja sellele vastikult teda läbi nägevale peegliminale, et tegelikult oli ta kõike seda teinud sellepärased, et polnud tahtnud olla üksik ja hüljatu. Ning et teda ei hüljataks. Ei jäetaks üksi iseendaga. Ta oli manipuleerinud, et temaga jäädaks- kasvõi haletsusest. Et talle antaks uus võimalus. Võimalus olla armastatud. Sügaval sisimas andis ta endale täie selgusega aru, et ta oli manipuleerinud. Et teda hakataks armastama ja hoidma ning kurja maailma üksilduse eest kaitsma. Aga jälle oli ta hüljatud ja üksi. Jäetud kahekesi iseendaga. Iseendaga, keda ta ei tundnud, keda ta mõista ei suutnud. Iseendaga, kes polnud tervik ja kes otsis oma teist poolt, et saada tervikuks. Ta tahtis jälle tunda füüsilist valu, mis oleks hingevalust tugevam. Peeglimina kõverdas äärmiselt irooniliselt huuli.Nagu öeldes- vana jutt, ära aja häma, ära hakka jälle lollustega tegelema. Tema aga vaatas peeglisse ja tundis, kuidas pinge muudkui tõusis. Ta karjatas oma peegelminale, justkui saanuks see aidata: " Miks mulle keegi ometi appi ei tule! " 

............... 

Neid enesevigastusi ... neid võib ka mitte olla... pigem ... nad on aga nad pole nähtavad... nad on peidus... hinges...