Katkend pikemast jutust, mida kirjutan.

           Tüdruk kõndis koos paljude teiste külastajatega kunstigaleriis. Ta oli tulnud tundmatu akvarellikunstniku näituse avamisele. Pildid tundusid kuidagi tuttavlikud. Mingi eriline meeleolu kumas neist vastu. Justnagu oleks ta kunagi neis kohtades, mis maalidel oli kujutatud, viibinud. Ta seisatas lummatuna ühe maali ees - vihm, vikerkaar, vanalinna tänav... Ning äkki tundis ta maalil kujutatu ära! 
            Viis aastat tagasi. Ta oli viieteistkümne aastane. Vanalinnas. Sadas vihma, ent päike paistis ja ta kõndis nõtkena vihmas, vihmast raske märg kleit ümber keha liibumas, käes jasmiinide raskelt ja magusalt lõhnav kimp. Järsku tõmbas üks mees ta enda ligi, oma laia vihmvarju alla. Ja nad kõndisid edasi koos, teineteise vastu liibunult, päikesest kullatud vihm langes sahinal suurele vihmavarjule. Ta oli kui uimastatud. Tundis vaid mehe mõrkja parfüümi hõngu, mis segunes jasmiinide magusa hõnguga. Tänava lõpus, ristmikul, paitas mees ta vihmamärgi juukseid ning lahkus- eemaldudes vihmamüüri taha, kadudes kiirelt vaateväljast.Tüdruk seisis, vihm nirises mööda ta nägu ja keha. Järsku ta toibus. Ta ei mäletanud mehe välimust! Tema ümber hõljus mehe parfüümi hõng, mis mida hakkas juba matma jasmiinide mürkmagus hõngu.
            Just! Maalil oli seesama tänav, seesama tänav. Pilti süüvinult märkas tüdruk kaht hägusat figuuri, mida suurelt osalt varjas vihmavari.

       Järsku haistis ta ammuunustatud parfüümi lõhna!  Kunstnik, seesama mees minevikust, seisis ta ees!
        Nende pilgud ristusid ja nad ei näinud enam midagi ega kedagi enda ümber. Neist sõltumatu tõmbe ajel liikusid nad teineteise poole...

...............