Kunstnikul on oma teostes võimalik kujutada kahte eri liiki asju: ühelt poolt tõesti olemasolevaid ja silmaga nähtavaid esemeid, maastikke, inimesi jne., teiselt poolt aga igasuguseid ebatavalisi väljamõeldud olendeid, esemeid ja olukordi. Viimasteks pakuvad ainet kirjandusteosed, muinasjutud, mütoloogia, sündmused ajaloost, eelkõige aga kunstniku oma fantaasia. Just 19. sajandi kahel lõpukümnendil ja sajandivahetusel leidis see fantaasiast toituv kunst eriti palju pooldajaid. Niisugusel nähtusel olid keerulised ühiskondlikud põhjused, peamiselt osa haritlaste ja kunstnike pettumine oma kaasajas. Kuna nad ei osanud ühiskonna vastuolusid parandada, tõmbusid nad tagasi oma kujutluste maailma. Väljapääsu otsisid nad igasugustest fantastilistest õpetustest, huvitusid kaugete maade usunditest ja kunstist, vanadest hävinud kultuuridest jne., millele nad omistasid salapäraseid, ebatavalisi, müstilisi jooni. Oma kunstis kujutasid nad fantaasia abil loodud nägemusi. Nende teostes on palju ebamäärast, tabamatut, vaid aimatavat; need kubisevad igasugustest mitmemõttelistest vihjetest, võrdkujudest ja sümbolitest - viimased on andnud kõnesolevale kunstisuunale ka nime

Osa sümboliste lõi nukraid, igatsevaid või luulelisi unelmaid, teine osa aga pühendus süngete õuduspiltide loomisele. Inimhinge varju-poolte esiletoomine, tähendusrikastes poosides tegelased, virildunud maskid, tardunud pilguga mustad silmad surnukahvatutes nägudes, saatuslikud surmameeleolud, võikad fantaasialoomad, luukered, kõlbad - neid motiive võib sageli kohata sümbolistide loomingus.

Enamik sümbolistide poolt valitud väljendusvahendeist pärines kas akadeemilisest kunstist (fotograafiline täpsus, kuiv ja igav kujutusviis) või siis juugendist (figuuride venitatus, sujuvad piirjooned, selged värvipinnad, püüe välise dekoratiivsuse poole).

Prantsuse kunstnikel oli suhteliselt vähem kalduvust sümbolismile, hoopis enam levis see aga saksa kunstnike seas. Kõige huvitavamateks prantsuse sümbolistideks on Odilon Redon (1840-1916) oma väga fantaasiaküllaste nägemuspiltidega ning peamiselt seinamaalide autor Pierre Puvis de Chavannes (1824-1898). Mõlema teosed on vägagi meeldivad ka oma välise, puhtmaalilise külje poolest. Puvis de Chavannes näiteks eelistas tagasihoitud sinakashalle toone ning selgeid lihtsaid vorme.

       Datei:Redon crying-spider.jpg

              Odilon Redon - Weinende Spinne, 1881, Kohlezeichnung

Rohkelt sümbolismi näiteid leiame ka Belgiast, kus James Ensor (1860-1949) maalis kirgastes toonides võikaid maske.

Samuti Hollandist, kus Jan Toorop (1858-1928) lõi kuidagi haiglasliku ja mürgise meeleoluga pilte. Neil näeme külmi rohelisi ja siniseid toone ning venitatud valgenäolisi inimesi.

Jan Toorop - De Sfinx 1892-1897

Väga tuntud on šveitslase Ferdinand Hodleri (1853-1918) müstilise alatooniga maalid.

 Ferdinand Hodler - Blick in die Unendlichkeit, 1916

Inimlikult mõistetavam oli norralane Edvard Munch (1863-1944) - tema maal “Elutants” näiteks väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vanadus, lootused ja pettumused; kuupaistesel rannal tantsivate naiste puhasvalgete, lõõmavpunaste ja mustade rõivastega annab ta edasi inimelu kulgu.

         

                    Edvard Munch - The Dance of Life, 1899

Väga kaunid, erootilised ja müstilisest hingusest kantud on austerlase Gustav Klimti (1862-1918) teose

 Gustav Klimt - The Tree of Life

19. sajandi lõpu kirjut kunstipilti teeb veelgi keerukamaks see, et tihti on tolleaegsed erinevad kunstisuunad omavahel segunenud. Näiteks võisid nii postimpressionistid kui sümbolistid käsutada juugendlikke väljendusvahendeid. Samal ajal õhkus teinekord postimpressionistide loomingust sümbolistlikku salapära.

 

Põhjamaades, Venemaal ja ka Eestis, arenes sümbolism nn rahvusromantiliseks suunaks. Püüti kajastada oma maade kauget sangarlikku minevikku, elustada rahvaluule kaunis maailm, kujutada uudselt armastatud kodumaastikke. Viimased on Põhjamaade tolleaegsetel maalidel enamasti dekoratiivsed, rasketes oranžides sügisevärvides. Põhjamaade kunstnikest on väga kuulus Kaseli Gallén-Kallela (1865 – 1931) oma soome rahvaeepose „Kalevala“ ainetel loodud teostega.

Vene kunstnikest maalis Nikolai Roerich (1874 – 1947) vanu vene linnu, muistsete esivanemate elu, eriti tihti aga varjaagide kirjupurjelisi laevu.

 

           http://www.maaber.org/images49/roerich_4.jpg

                          Nikolai Roerich- The Last Angel, 1819      

Mihhal Vrubel (1856 – 1910) kujutas kummalisest piinast haaratud tegelasi, näiteks Lermontovi Deemonit.

http://www.phys.lsu.edu/students/alexey/demon.GIF
                            Mihhal Vrubel- Demon, 1890

Näod Vrubeli maalidel on meeldejäävad ja kaunid, mustade hiilgavate silmadega, kõik muu aga pihustub tuhmilt helkivateks pudemeteks ja tahkudeks. Jääkülmalt sinava helenduse taustal seisab ta õrn kahvatu tsaaritar-luik.
 

            
Mihhal Vrubel - The Swan Princess, 1900