Esimesed sammud uue stiili poole tehti Inglismaal 19. sajandi lõpul, mandrile jõudis ta 1890-ndatel aastatel ja kestis kohati veel pärast Esimest maailmasõda.

Juugendit on püütud ka periodiseerida jaotades selle arengut kolmeks :
1) 1893 – 1895 : algperiood, ilmnesid esimesed tõeliselt küpsed juugendlikud teosed Londonis, Pariisis ja Brüsselis;
2) 1895 – 1900 : juugendi kiire levik Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades. Neis tekkisid omad juugendi variandid. Juurde tulid tähtsamatest keskustest Amsterdam, Antverpen, Barcelona, Berliin, Budapest, Darmstadt, Helsinki, Milano, Moskva, Nancy, Oslo, Praha, Riia, St. Peterburg, Torino, Kopenhaagen, New York, Chicago;
3) 1900 – 1914 : juugend oli laialt tuntud, viljeldud ja arutletud nähtus. Juugend oli muutunud massimoeks.

Eri maades kannab stiil erinevaid nimetusi. Eesti keeles tarvitatav “juugendstiil” tuleneb saksa ajakirja “Jugend”  (“Noorus”) nimest, kus seda stiili tutvustati ja soovitati. Mujal maailmas kasutatakse rohkem nimetust "art nouveau".

Rahvusvaheliste stiilide jada, mida nüüd nimetatakse üldistavalt juugendiks, kandis algselt rida erinevaid nimesid, millest nii mõnedki vihjasid kunstnikele või stiili dekoratiivsetele tunnusjoontele.

Prantsusmaal tunti juugendit ka kui "Style Guimard" (nimi, mille Guimard ise välja mõtles) või "Style Métro" – vihje tema poolt kavandatud Pariisi metroo sissepääsudele. Edmond de Goncourt (1822 – 1896) osutas sellele halvustavalt kui "purjestiilile". Teisteks stiili halvustavateks nimedeks olid näiteks "Style Nouille" (nuudlistiil) Prantsusmaal, "Paling Style" (angerjastiil) Belgias, "Bandwurmstil" (paelussistiil) Saksamaal. Teised, palju objektiivsemad nimed, mida praegu üldiselt aktsepteeritakse stiili kirjeldavate nimedena on : "Style Horta" Belgias (arhitekt Victor Horta järgi); "lo stilo Liberty" või "Stile Inglese" (tuntud inglise kaubamaja ja käsitööfirma järgi) ja "Stile floreale" (lillestiil) Itaalias; "Sezessionstil" Austrias (Viini "Sezessioni" järgi); "l`Art nouveau" Prantsusmaal, “Nieuwe Kunst” Hollandis, "Jugendstil" Saksamaal, Skandinaavias, Eestis, Lätis, Soomes (ajakirja "Jugend" järgi). Inglismaal kutsuti stiili "Modern Style" või lihtsalt "Modern", sama ka Venemaal. Juugendit on nimetatud ka “vaimseks, kirjanduslikuks ja kunstiliseks salongirevolutsiooniks”.

Termin “art nouveau” oli esmakordselt kasutusel Belgias 1880ndail aastail, et kirjeldada grupi “Les Vingt” (“Les XX”, “Kakskümmend”) kunstnike töid. 1884 ilmus Brüsselis ajakiri “L`Art moderne”, mille autorid nimetasid end uue kunsti (l`Art Nouveau) kummardajateks. Algselt tähistas see mõiste kunstnikke, kes vastandasid end akademismile. Taas leidis antud termin oma koha 1890ndate keskel ilmunud teoreetilistes töödes. Nime laiem levik sai osaks tänu Bingi poele.

Hoolimata üksikutest erinevatest nimedest ühendas kõikide maade kunstnikke soov läbi ajada ilma akadeemilise kunsti kainete ajalooliste traditsioonideta, samuti kunstide hierarhilise jaotuseta, mis nende arvates kitsendas kunstnike loomingut. Juugend oli reaktsiooniks  viktoriaanliku ajastu kunstile või ametlikule ehk akadeemilisele “Salongi” kunstile.

Juugendkunstnikel oli kahesugune eesmärk : nad tahtsid vältida vanade stiilide ja teemade lõputut kordust ning nad tahtsid luua stiili, mis kujundaks keskkonda. Nad tundsid, et seda võib saavutada kõigi dekoratiivsete kunstide sünteesiga.

Mõned kunstiajaloolased kinnitavad, et pole olnud tõeliselt juugendlikku maali, kuna kõik kunstnikud viljelesid tegelikult mõnd teist suunda või stiili.

Juugendi kõige iseloomustavamaks jooneks, mis eristab teda kõigist kaasaegsetest stiilidest, on see, et dekoratiivne element muutub kunstis iseseisvaks. Maali, arhitektuuri ja kunstkäsitöö traditsioonilistes stiilides olid esinduslikud ja emotsionaalsed väärtused alati endale allutanud dekoratiivsed elemendid, samas kui juugend püüdis vabastada puhta visuaalse meeldivuse ja köitvuse kujutatu tähenduse, mõtte survest.

See vabadus kajastub kõige tugevamini juugendkunstnike joone kasutamises. Joon väljendab stiili põhiolemust. Pea kõikides stiili näidetes on näha rõhuasetust taimemotiivide, arabeskide, piitsalöökide või tervete joonsete rütmide dekoratiivsetele väärtustele. Erinevate joonornamentide kasutamine, "töötlemine" osutub töös iseseisvaks. Juugendis järgib kunstitöö sisu joone diktaati. Varasemates stiilides on joon allutatud sisu nõuetele. Laineline joon toob sisse õhulisuse, kerguse, graatsia ja vabaduse tunde. Joon peab olema elav, pulseeriv, kasvav jõud, elustama elutut ja aktiviseerima kõik pinnad, mida ta katab. Juugendlikud jooned on sageli tantsivad ja lainetavad arabeskid, mis peavad endasse haarama loodusliku energia ja taimede elujõu.

 Juugendit on jagatud ka kaheks suunaks : dekoratiivne juugend ja konstruktiivne ehk geomeetriline juugend.

Dekoratiivset juugendit viljeldi Belgias, Prantsusmaal, Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, tinglikult Hispaanias.

Konstruktiivse juugendi esindajad tegutsesid Inglismaal, Šotimaal, Austrias ja Saksamaal.

Üheks põhjuseks, miks juugend just XIX ja XX sajandi vahetusel nii kiiresti populaarseks sai, oli see, et Euroopa oli majanduslikult jõudnud kõige jõukamasse perioodi enne kaht laostavat sõda. Kõrg- ja keskklass oli valmis kulutama suuri summasid kallitele esemetele, mis oleks tõendanud nende omanike moe- ja stiilitunnet. Juugend oli stiil, mis sõltus moodsa luksuskaupade turu nõuetest. Juugend pole siiski lihtsalt kunstistiil, vaid isegi elu stiil. Juugendit on peetud ka romantismi lõpuperioodiks – katse kadunud poeesiat asendada elu kunstilise vahenditega kaunistamise abil.

Juugendstiil pole oluline mitte ainult erilise koha poolest kunstiajaloos ja oma sidemetega varasema kunstiga, vaid tal on ka otsesed sidemed tänapäeva kunstiga.

Maalikunst

Üldiselt on juugendmaalile pööratud suhteliselt vähe tähelepanu. See on üsnagi ebaõiglane, kuna ka sel alal loodi palju märkimisväärset. Üheks arusaadavaks seletuseks on ehk see, et paljud juugendkunstnikud tegelesid küll maaliga, kuid ei pühendanud täielikult ainult viimasele. Seetõttu jäi maal veidi kõrvaliseks alaks. Nii mõnedki kunstnikud nimetasid hiljem tegelemist juugendmaaliga “noorusvallatuseks”.

Juugendmaalile on iseloomulik mingi liikumise tunne, isegi näiliselt liikumatu ja tasane jõgi voogab ju samas edasi. Levinumateks teemadeks olid veel patt ja kiusatus : “patt, mis algul muutus iluks ja mida siis ilmutati ilus.” Kuigi juugendi puhul on erilisel kohal joon, oli maalis oluline ka värv. Värvi abil püüdis kunstnik kujutada oma hetke tundeid äratamaks samasuguseid emotsioone vaatajas. Igal värvil oli oma väljenduslik mõju : punane oli meelelisuse värv, kollane rõhutas puhtust, sinine jahedust, valge esindas midagi sellist, mida meeltega enam tajuda ei saa.

Juugendmaal kujunes Inglismaal sujuvalt prerafaeliitlikust liikumisest. Juhtivaks juugendkunstnikuks peetakse juba graafikuna esile tõstetud Aubrey Beardsleyd (kuigi tal valmisid vaid üksikud akvarellid).    

               http://farm2.static.flickr.com/1202/558654768_c6d67a6fda.jpg?v=0

                                   Salome  

              BLACK CAPE FROM OSCAR WILDE’S SALOME (1894) 

                     http://www.talariaenterprises.com/images2/ab01a.jpg                      

                                                  

Oluliseks figuuriks oli Walter Crane (tuntuim töö on “Neptuni hobused”, 1892), kellest sai paljude tulevaste kunstnike õpetajad.

Prantsusmaal oli juugendmaali arengu seisukohast oluline Henri de Toulouse-Lautreci looming, kelle 1890ndate plakateid peetakse omamoodi pöördepunktiks. Märkimisväärse panuse maali arengusse andis rühmitus “Les Nabis” (“Prohvetid”), mille liikmed andsid oma osa ka juugendi arengusse. Tähtsaimaks võib neist pidada Maurice Denis` raamatuillustratsioone. Üks esimesi kunstnikke, kes suundus juugendisse oli (1868 – 1941).

           http://www.paris.de.com/prominente/emile-bernard/emile-bernard-002.jpg

                                 Émile Bernard

Prantsuse juugendist sai inspiratsiooni ka norra kunstnik Edvard Munch (1863 – 1944).

Üks tähtsamaid juugendmaali esindajaid oli kindlasti Gustav Klimt, kelle looming aga tekitas alguses publiku seas segadust ning kriitikat. Teda süüdistati isegi näiteks pornograafias.

Juugendmaali viljelesid veel šveitslased Ferdinand Hodler ja Cuno Amiet (1868 – 1961), sakslane Franz von Stuck (1863 – 1928).

Oma noorpõlves tegelesid tuntumatest kunstnikest juugendiga näiteks Pablo Picasso (1881 – 1973, XX sajandi alguses sinise perioodi esimestes töödes on tunda flirti juugendiga – lineaarsed arabeskid ja dekoratiivsus, näiteks maalis “Sinine tuba, Picasso stuudio, Boulevard de Clichy”, 1901), Franz Marc (1880 – 1916), Vassili Kandinsky (1866 – 1944, Müncheni-perioodil valminud muinasjuttude ainelised puulõiked), Max Klinger.

                   http://3.bp.blogspot.com/_mX94yVHB_CI/R2QFDUcLcII/AAAAAAAABTk/XPyua7S4oSU/s320/sirene_1895.jpg

                                Max Klinger - Sirene

Mingil määral juugendlikku oli juba Paul Gauguini ja teiste temaga seotud postimpressionistide juures.

Juugendstiil püüdles välise dekoratiivsuse poole. Kaunistuste loomisel lähtuti taimedest; tihti on taimemotiivid aga niivõrd moonutatud, et raske on märgata nende tõelist algupära. Pearõhk on kaunilt kujundatud, sujuvalt voogavatel joontel, mis üksikult või tervete kimpudena kulgevad mööda kaunistatavat pinda. Taimede kooldunud varred, longus kroonlehed, väänlevad vesikasvud, võhumõõgad ja igasugused eksootilised troopikalilled - kõik on antud mingis närtsimisseisundis. Mõnikord on taimede vahele sobitatud graatsilisi veidras rõivas naisi, õrnu tiivulisi haldjaid või muid elusolendeid.

Inglismaal

, kus juugendstiil sündis, levisid laialt maitsetult kujundatud, stiilitud laiatarbekaubad ja selle vastu astusid romantiliselt meelestatud kunstitegelased, eriti aga John Ruskin (1819-1900), kes väärtustas käsitööd ja rõhutas töö ja loomingu, ilu ja praktika ühtsust. Eriti imetles ta keskaegsete käsitöömeistrite loomingut. John Ruskini ideedest lähtus noorte kunstnike rühmitus, keda tuntakse nime all "Prerafaeliidid". Tüdinuna akademistlikust kunstist üritasid nad tagasi pöörduda Raffaeli-eelse (sealt ka rühmituse nimi - pre - ees, eel), vararenessanssliku maalikunsti poole. Nende seast on eriti tuntud itaalia juurtega maalikunstnik Dante Gabriel Rossetti (1828-1882) ja tarbekunstnik William Morris (1834-96).         

 

Maalikunstis ja graafikas peetakse üldiselt juugendlikuks erilist sujuvust ja väljavenitatud figuure, piirjoonte rõhutamist, selgeid ühtlases toonis värvipindu. Juugendlikus maalis ei taotleta ruumilist sügavust, vaid kõik kujutatu mõjub tasapinnalisena, äärmisel juhul otsekui aplikatsioonidega kaunistatud seinavaibana.

Juugendi tunnusjooned

Vahendite hulk, mille abil juugend end avaldas, oli sama mitmekesine kui sellesse haaratud isiksuste arv. On raske, kui mitte võimatu, anda lihtsat juugendstiili definitsiooni. Siiski on võimalik välja tuua mõned põhjapanevad iseloomujooned, kui arvestada probleeme, millega nii maali- kui ka dekoratiivsed kunstnikud kokku puutusid ning nende esitatud lahendusi.

Sümbolism maalikunstis oli enamasti reaktsioon realismile ja naturalismile, mis olid valitsenud kunstis XIX sajandil. Isegi avangardsed impressionistid olid osa sellest traditsioonist.

Mõjustatuna sümbolistlikest poeetidest, kes heli, rütmi ja sõnaliste kujundite abil tahtsid äratada emotsionaalset vastukaja ja kujundada mõtteid, tahtsid ka sümbolistlikud maalikunstnikud minna teisele poole realismi ning rõhutada oma töödes kujutelmade müstilisust ja mitmetähendlikkust.

Maalikunstnikud seisid probleemi ees, kuidas käsitleda kujutelmadest tulenevaid teemasid ilma abiks võtmata akadeemilise mütoloogia või allegooria traditsioonilisi märke ja sümboleid. Paljud kunstnikud jätkasid pigem maalimist traditsioonilises realistlikus laadis, kui et püüda kujutada oma sisemisi tundeid lõuendil.

Juugendi kujunemist mõjutas oluliselt positivistlik filosoofia ja seda kahel tasandil – intellektuaalsel ja visuaalsel.

Mõned kunstnike grupid (näiteks nabiid) nägid stiili ühe peamise probleemina eneseväljendust. Nabiide arvates oli maal õnnestunud vaid siis, kui kunstnik oli suutnud läbi tunginud asjade välisest kujust ning kasutades värvi ja kontuuri oli objektid nii ümber kujundanud, et tema dekoratiivsed küljed muutusid tähtsaimaks ja kunstniku isiksus või stiil oli selgesti väljendatud. 

Looduslike vormide kasutamisel  valitses idee, et kaunid kunstid pole lihtsalt looduse otsene kopeerimine, vaid kujutlemisvõimelise loomingu iseseisev maailm, kus loodus varustas kunsti vaid värske materjaliga. 

Joon muutus delikaatseks või agressiivseks, voogavaks, kurviliseks, lainetavaks, virvendavaks, dünaamiliseks. Niipea kui loodus taandati joonteks, võis kunstnik kasutada neid kujundamaks sõna-sõnalt kõike. Varsi, lehti ja kroonlehti võis väänata, keerata, pikendada ja kurvitada vastavalt kunstniku vajadustele.

Juugendkunstnikele meeldisid eelkõige pikkade varte ja kahvatute õitega lilled. Liilia, iiris, orhidee (kõige erootilisem taim), vesiroos, vetikas, krüsanteem, fuksia, alpikann, bambus, kassitapp ja moon olid enam kasutatud taimsed motiivid, kuid mõnikord on nad muutunud nii abstraktseks või moondunuks, et esialgne allikas pole enam ära tuntav. Lilledel oli oma kindel sümboolne tähendus – orhidee, liilia, vesiroos sümboliseerivad tragöödiat, hukku, surma; kellukas soovi, iha; päevalill põlemist, päikesesära, omamoodi elutuld. Sagelikasutatav motiiv oli õiepung või – nupp (uue kasvu ja elu sümbol).

Luik, paabulind, kiil ja pääsuke olid lemmiklinnud tänu oma kurvjatele kehadele, samas kui femme-fleur (lill-naine) oma pikkade lainetavate juustega esindas kas idealiseeritud neitsilikku ilu või erutavat, veidi kõhna, mustasilmset ahvatlejannat, keda me kohtame korduvalt Aubrey Beardsley`, Jan Tooropi, Gustav Klimti ja teiste töödes.

Pikkade juuste kultuses väljendus erootikagi. Juukseid ülistati nii maalis, kirjanduses kui ka muusikas. Sagedased elusolendid juugendornamentikas on ussid ja hurdad.

Lillede ja lindude eelistustest selgub ka juugendi soositud värvigamma, milles olid eriti hinnas violetsed, kahvatukollased, valged, õunrohelised ja teised analoogsed värvid, eriti paabulinnuvärvid.

Helilooja Richard Wagner (1813 – 1883) oli see, kes kinkis juugendile ühe selle kõige armastatumatest motiividest – lille vormis neitsi. Ooperi “Parsival” teises osas püüab kangelane vastu panna lilleneidude võludele, kes püüavad teda hukutada Klingsori võluaias. Lill-neitsid on arvatavasti avaldanud üsnagi suurt muljet XIX sajandi lõpu keskklassi meestele. Juugend-disainis on arvukalt näiteid naistest, kes ilmuvad lilledest, neidudest kui lilledest või neitsitest lilledeks muutuvatena.

Naisi kujutataksegi tavaliselt kahe erineva tüübina.

Esiteks kas mingite lillelaadsete olenditena, keda iseloomustavad õrn neitsilik ilu, voogavad rõivad, läbipaistvad loorid ja langetatud silmalaud.

Või siis saatanlike naistena (femme fatale) – õelad preestrinnad uimaste silmade, katmata rindade, võrgutavalt voogavate juustega, valmis võrgutama, hukutama, segaseks ajama ja hävitama neid, kes jäävad nende võlu kätte.

Olulisemaid juugendi tunnusjooni oli erootika. Seda võib näha nii erootiliste vormide ja kujutiste varjamatus kasutuses kui ka müütide ja religiooni sümboolikas. Erilise tähelepanu all oli naise seksuaalsus, sest just sel ajal algas naiste sotsiaalne, majanduslik ja kultuuriline vabanemine. Naine muutus juugendi valitsevaks teemaks ja naise keha erootilist potentsiaali kasutati nii palju kui võimalik. Naine muutus sajandivahetuse hirmude ja rahutuse väljendamise vahendiks. Mõnda aega omandas erootika üldse modernsuse tähenduse.

Kuna juugendstiil on kahemõõtmeline, oli see suurepäraselt sobiv graafikale, eriti raamatute illustreerimiseks ja litograafiaks, sest mõlemad kunstiliigid kasutasid joont ja värvide siledaid pindu. Paljud juugendkunstnikud rakendasid oma stiili ja talenti plakatite kujundamiseks.

Käsitlevate teemad ning juugendlike joonte rütmiline pinevus, viisid loomupäraselt sidemetele muusikaga, kõige puhtama kunstivormiga. Paljud kunstnikud kirjutasid teoreetiliselt oma kunsti ja muusika vahelistest sidemetest ning näituste korraldajad püüdsid teadlikud demonstreerida seda seost.

Samamoodi muutus üheks juugendi ikonograafia korduvaks motiiviks tants, mida käsitleti nii erineval moel nagu näiteks Beardsley "Salomés" (1894) ja Franz von Stucki "Tantsijates" (1896).                 

                             

http://anielskiewersety.files.wordpress.com/2009/03/dancers-l.jpg

                        Franz von Stuck - Dancers

Ühtegi teist tantsijat ei kasutatud nii sageli inspiratsiooniallikana või ei portreteeritut nii tihti kui USA päritolu tantsijannat Loïe Fullerit (1852 – 1928). Fullerit on kutsutud ka juugendi muusaks. Tema esinemistel Pariisis "Folies-Bergeris" (debüüt aastal 1892) oli kiire ja tohutu menu. Fulleri tants ise oli justkui juugendi ilmutis. Pettumust valmistavalt oli ta igapäevases elus üsna inetu ja paksuke, kuid laval tegi ta läbi hämmastava muutuse. Kandes seljas voogavaid läbipaistvaid loore ning tantsides pidevalt muutuva ja virvendava värviliste elektrivalgustite vikerkaare all, tehti ta surematuks selliste kunstnike poolt nagu William Bradley, Jules Chéret (1836 – 1932), Georges de Feure, Raoul Larche (1860 – 1912), Koloman Moser, Pierre Roche ja Henri de Toulouse-Lautrec, kui nimetada vaid mõned näited. Fullerit jäädvustati klaasis, keraamikas, metallis, puidus, filmis, fotograafias ja isegi inimese kehal (tätoveeringuna). Teda ülistasid ka kirjanikud ja kriitikud.

                             http://3.bp.blogspot.com/_vIkaLgegzMc/ScNXsMOp54I/AAAAAAAAACI/RnFomLuNyNs/s400/stuck_salome.jpg

                                 Franz von Stuck - Salome
Fulleri tants oli moodsuse sümbol, mis kasutas elektrivalgust ja “elektrilisi värve” loomaks looduse muutumise ilmingut. Ta oli “naine-lill, naine-lind, naine-liblikas”. Need metamorfoosid, mis olid levinud juugendlikus metalli-, juveeli- ja klaasikunstis, kajastusid ka Fulleri looklevas tantsus. Isadora Duncan (1878 – 1927) meenutas teda oma memuaarides "My Life" : "... meie silmade all muutus ta paljudeks värvilisteks, hiilgavateks orhideedeks, lainetavaks merelilleks (sea flower), ja lõpuks spiraalseks liiliaks, nagu Merlini maagias, valguse, värvi, ülevoolavuse nõidus ... Ma olin võlutud, vaimustatud ... Ta muutis end publiku silme all tuhandeks värviliseks kujundiks. Uskumatu. Kordumatu ja kirjeldamatu." Ühe luuletaja sõnade järgi oli tema tants lõputute metamorfooside ime. Ta tõestas, et naine võib tahtmise korral muutuda universumiks : ta oli lill, puu tuules, muutlik pilv, hiiglaslik liblikas. Fulleri populaarsus kunstnike seas on osalt tänu võlgu asjaolule, et tantsu ajal tema keerlev rõivastus meenutas juugendkunstnike armastatud muutlikke, voolavaid arabeske.

Juugendstiili põhiline motiiv on liikumises pulseeriv rütmiline ja rulluv joon. Seda võib näha esmakordselt Hermann Obristi seinatapeedil "Alpikann" (1895) hüüdnimega “piitsalöök”.

                       http://media-2.web.britannica.com/eb-media/52/13352-004-DFC35FE5.jpg

       

          "The Whiplash," Art Nouveau tapestry by Hermann Obrist,

                         silk embroidered on wool, 1895

Siin on looduslik detail allutatud joonele ja tekib erakordselt mõjuv S-tähe kujuline muster. Sellise kavandi lähtekohaks on Arthur Mackmurdo kujundatud raamatu "Wren`s City Churches" (1883) tiitelleht (seda tiitellehte on üldise arvamuse kohaselt peetud esimeseks tõeliseks juugendi näiteks). Sarnast motiivi võib leida juba Blake'i loomingust. Üheks mõjutajaks oli Georges Seurat` maalil “Tsirkus” (1891) vihisev piits.

              http://static.howstuffworks.com/gif/paintings-by-georges-seurat-5.jpg

                            Georges Seurat  - The Circus, 1890-1891

Keegi kriitik kasutas Obristi tööd iseloomustades sõna “piitsalöök” ning see kujuneski üheks levinumaks juugendi tunnuseks.

Juugend võttis sümbolismilt üle mitmeid sümboleid ja kultusi. Näiteks viljeldi ka juugendperioodil hirmu- ja õudusekultust, milles otsiti sõnulseletamatut ja salapärast. Lisaks oli levinud saatanlikkusekultus. Esines ju juugendi lemmiksümbolis (taimornamentika) kaks vastaspoolust : elav loodus ja selle stilisatsioon. Üsna levinud motiiv oli Pierrot (narr). Pierrot on antud ajastu sümbol. Pierrot on kirglik, kuigi ise ei usu suurtesse kirgedesse. Sümbolismilt pärandas juugend veel androgüünsuse – mehelike ja naiselike omaduste kokkusobitamine ühes inimkujus.

Juugendi üheks lemmikkangelaseks oli femme fatale – saatuslik naine, isegi laps-naine, kes meestele hukatust saates toimib lapseliku süüdimatusega, nagu sealpool head ja kurja. Parimaks saatusliku naise esindajaks oli Salome. Tema olemus tuleb kõige selgemalt esile “Seitsme loori tantsus”. Richard Strauss (1864 – 1949) sai idee selle toomiseks ooperisse just Pariisi tantsijanna L. Fullerilt, kelle kohta on öeldud, et tema looridel oli samasugune erootiline funktsioon nagu juugend-modellide voogavail juustepalmikuil. Salome populaarsuse põhjustas paljude tolle aja valitsevate teemade sulandumine ühes isikus – tants, iha, surm, tükeldamine, kristlus, paganlus, äärmuslik femme fatale, kes on nii neitsilik kui ka valitsev. Üheks levinuks saatusliku naise esindajaks oli ka naisvampiir – tähistab ohtlikku naiselikku seksuaalsust.

Üheks juugendi märksõnaks võiks olla ka sünesteesia – meelte aistingute tavavastane ühendamine, mis justkui aitab kaasa loodusesse elu sisse puhumisele. Sünesteesia ideed võib leida Flaubert`i (1821 – 1880) romaanis “Salambo” : “Kõrvaripatseiks olid tal kaks väikest safiirist vaekaussi, mis kandsid lõhnava vedelikuga täidetud õõnsat pärlit. Läbi pärli aukude langes pilk-pilgult tilgake ja niisutas ta paljast õlga.” Lõhn, ihaldus, nägemismeel – kõik aistingud ühes kirjelduses. Sünesteesia parim näide on taas Salome.

Juugend on olemuslikult kahemõõtmeline stiil, mis kasutab rohkem joone ja vormi võimalusi kui perspektiivi ja sügavust. Seda juugendi iseloomujoont illustreerib suurepäraselt William Bradley "The Serpentine Dancer" (1894 – 95). Siin joont ja ruumi määratlevad ning täiendavad vastastikku valged ja mustad pinnad.

                 http://2.bp.blogspot.com/_ycP2LiOS3yk/R4-XGv3-bhI/AAAAAAAAAM8/lOcAzK4S8pM/s320/emerg+blog+pix+013.JPG

               

            Serpentine Dance - Loie Fuller 1894 , William H. Bradley

Nii juugendliikumise seesmine olemus kui ka selle roll avangardi lahinguväljana aitasid kaasa liikumise langusele. Juugendi esteetilised ideaalid olid standardiseerimise vastased, mis tähendas, et iga uut tellimust, isegi kõige tagasihoidlikumat, peeti ainulaadseks ja kõikide selle elementide kavandamisega tuli hakata otsast peale. Praktilisel tasemel tähendas ruumi, kus olid kooskõlastatud kogu mööbel ja selle lisandid alates uksekäepidemetest kuni valgustuseni, kavandamine tohutut tööd arhitektile ja suuri materiaalseid nõudmisi kliendile. Paljud disainerid lihtsalt väsisid ära sellisest võimatust tööst ning leidsid, et nende loomisvõimed on üle koormatud.

Aastaks 1900 oli enamus paremaid juugendi näiteid juba valmis ja stiilil oli moodsa eliidi hulgas oma pooldajaskond.

Jugendstiili peamisteks esindajateks on Gustav Klimt, Ferdinand Hodler, Charles Rennie, Mackintosh ja Albert von Keller.

             Ferdinand Hodler - The Dream, 1897-1903

http://images.artnet.com/artwork_images_285_52467_albertvon-keller.jpg

Albert von Keller End of the Evening

Juugendi rahvusvaheline iseloom ja suur mitmekesisus tähendavad seda, et on raske visandada arengu erinevaid liine ja rahvuslikke variatsioone mingil kronoloogilisel alusel. Siiski võib stiili jagada vastavalt stilistilistele kaalutlustele varajaseks ja hiliseks faasiks.

Juugendi pärand

Juugendi õitseng oli suhteliselt lühiajaline, vaid umbes 15 aastat – 1905. aasta maailmanäitus Liege`s märkis juba selle stiili tähtsuse vähenemist.

Juugend on siiski mõjutanud suuresti kunsti arengut läbi kogu XX sajandi. Juugendi taassünd algas 1952, kui toimus suur juugendile pühendatud näitus Zürichis.

Arhitektuuri alal sai lillelisest motiivist välja kasvanud ja hiljem abstraktsemaks muutunud joon ekspressionismi eelkäijaks.

Maalis oli oluline juugendi vabastav roll – maal polnud enam kitsalt esinduslik.

Modernism võttis juugendilt üle kurvilineaarse joone ja arabeski. Seda laadi maali pinna organiseerimine mängis elulist osa Kandinsky ja Piet Mondriani (1872 – 1944) varasemas loomingus ning leidis oma tee ka kaasaja maalikunsti [näiteks Mark Tobey (1890 – 1976) ja Jackson Pollocki (1912 – 1956) loomingus].

Rohkem sümbolismile omane joon, veidi pehmema rütmiga kui juugendis, ja mida kasutati suurema väljenduslikkuse pärast, ilmus taas kunsti Joan Miró (1893 – 1983) ja Friedrich Hundertwasseri (1928 – 2000) loomingu kaudu.

Klimti puht dekoratiivsemad ja keerulisemad rütmid, mustrid ja kujundid on samuti leidnud tee paljude kaasaegsete kunstnike loomingusse.

Otseseid analooge võib leida Klimti maalide ning Bridget Riley (1931) ja Franco Grignani (1908) tööde optiliste efektide vahel.

Võib-olla kõige märgatavamad juugendi mõjud on skulptuuris. Objektide mõõtmed ja materjal on enamasti samane. Juugendile omased korduvad lillelised kurvid leiavad isiklikuma ja modernsema väljundi Umberto Boccioni dünaamilisemas loomingus. Constantin Brâncusi (1876 – 1957) rõhutab korduvate rütmiliste kurvide väärtust, mis oli iseloomulik ka juugendi varsemale etapile. Ka konstruktivistide loomingu dekoratiivsed omadused (efekti saavutamiseks kasutatakse vaid lihtvorme) on jäänused juugendlikest ruumilistest rütmidest ja dekoratiivsetest siluettidest. Tänapäeva skulptoritest on juugendlikke laene Henry Moore`i (1898 – 1986), Max Billi (1908 – 1994) ja Quinto Ghermandi skulptuurides (lilleliste joonte dekoratiivsed omadused, oskus luua ruumilisi elegantseid ja õrnu arabeske ning vorme).

Disaineri roll tööstuses asjade kujundajana on säilinud tänaseni. Disaini arengus on juugendil ka oluline roll Art Déco tekkes – on ju see omamoodi vastureaktsioon juugendile. Samas on ka mitmed juugendkunstnikud suundunud hiljem Art Déco`sse. Mitmed Viini “Werkstättes” osalejad (Hoffmann, Olbrich, Moser) hakkasid varakult viljelema stiili, mis meenutas varast Art Déco`d. Samuti sai René Lalique`ist üks tuntumaid uue stiili esindajaid klaasikunstis.

1930ndail oli märgatav esteetiline reaktsioon juugendi vastu. Peale Hitleri võimuletulekut Saksamaal 1933 omandas see ka poliitilise värvingu. Kuigi juugend ei sattunud sellise otsese rünnaku alla nagu kubism ja ekspressionism, peeti seda siiski ebasoovitavaks nähtuseks. Tulemuseks oli näiteks August Endelli “Elvira” fotostuudio fassaadi hävitamine.

Peale Teist maailmasõda hakati pisitasa taas juugendit hindama. Oluliseks sündmuseks oli Gaudí loomingu näitus 1957 New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis. See oli omamoodi vastureaktsioon mõnda aega valitsenud funktsionalismile.

Märkimisväärne juugendi taassünd toimus 1960ndatel aastatel, millele aitasid kaasa suured ülevaatenäitused. 1960 – 70ndail räägiti isegi neojuugendist. 1890ndatel ja 1960ndatel oli üsnagi palju sarnast. Mõlemad kümnendid olid tunnistajateks moraalsele mässule, mil protestiks traditsioonilistele kodanlikele väärtustele ja sotsiaalsetele tavadele otsis hedonistlik vaimsus naudingut ja eneseväljendust kunstis, seksuaalsuses ja mõnuainetes. Mõlemal kümnendil kaasnes eelmise põlvkonna traditsioonide hülgamisega jõuline moraalne idealism käsikäes tarbimisbuumiga. Mõlemat kümnendit iseloomustab romantiline püüdlus uue elustiili järele. Piirid elu ja kunsti vahel taandusid.

Omaette nähtuseks oli kümnendi teisel poolel kujunenud hipi-liikumine, mis laenas nii mõndagi ka juugendist. Hipid rõhutasid vajadust uue, sõbralikuma maailma järele kasutades lille motiivi. Hipide kunst võlgnes palju juugendile, nende kunst oli niinimetatud “lille võimu” väljendus.

1960ndate lõpus tekkis dekoratiivse stiilina niinimetatud psühhedeelne juugend. Eriti kajastus see graafikas. Kõige enam oli see mõjutatud A. Beardsley loomingust. Antud stiilis ilmus arvukalt kuulutusi ajakirjanduses, plakateid, A. Beardsley loomingu kordustrükke jne.

1970ndate keskpaiku tõusis USA kunstnike seas huvi dekoratiivse väljendusviisi vastu. Taas oli tugevat oriendi külgejõudu, hiina-jaapani kalligraafia-armastust. Seda on tundnud isegi Frank Stella (1936 või 1937), kes oli varem minimalistide juhte. Juugendliku dekadendi kultus on hiljem sujuvalt üle läinud uuteks kultusteks : kiiruse sümbolid ja New Age.

Üks oluline juugendi joon – seksuaalsus – on samuti XX sajandi jooksul mitmelgi korral esile tõusnud. 1930ndail taaselustasid mitmedki juugendi ideed sürrealistid. Hipide kultuuri üks tähtsamaid aspekte oli seksuaalne vabadus.

Ka Eestis võib leida kunstnikke, kelle loomingus  on midagi juugendlikku. Näiteks Vive Tolli (1928) ja Tõnis Vint (1942).

                   Nende joonepeenusest surub end pidevalt läbi sümboolika ja tugev tundelaeng, mis Tolli juures on rahvuslikumat, Vindi juures üldinimlikumat, universaalsemat laadi. Lembit Sarapuu (1930) maalides on ilusat tasakaalutunnet juugendliku dekoratiivsuse ja mängleva naivismi vahel.  

Juugend lõi uue, dekoratiivse keele, kombineerides närvilisi piitsalööke, kerides ebasümmeetrilisi väänkasve ja hüljatu-laadseid figuure, mõnikord üle külvatud stiliseeritud geomeetriaga ja radikaalsete lähenemistega konstruktsioonile ja vormile. See keel võis väljendada erinevaid tundeid ja hirme.

Kokkuvõtlikult väljendas juugend nii kaasaegsust kui traditsioone, nii rahutust kui enesekindlust, allakäiku (dekadentsi) ja progressi, konservatiivseid rahvuslikke eneseteadvusi ja radikaalset internatsionalismi.


Juugendi pärandi uudsus, jõud ja radikaalsus on põhjuseks, miks kiirete muutuste ja ümberkorralduste aegadel, kui kunstnikud tunnetavad, et nad on astunud uude ajastusse, vaatavad nad inspiratsiooni leidmiseks tagasi juugendile – ajastule, mil inimesed seisid analoogsete probleemide ees.

 

              

Allikad:

http://web.zone.ee/juugend/juugendindex.html http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/juugend/index.htm