Elu... Lõputa tee?... Ei... Vaid hetk igavikus...

Walk alone II by True_Bavarian. 

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
ju lapsena teesid armastas meel -
teed laulavad õhtu hilja.

Need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed,
need otsata kutsuvad jooned, -
ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
nii hallid ja tolmused kõik need teed,
need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
ju lapsena kuulda tee juttu -
ju lapsena kõndi armastas meel,
oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata -
meel igatseb tolmuta randa,
tund hiline, tee on kõva kui kee,
mind hoiab kui mõrsjaks enesele -
ei siiski saa pärale kanda.

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
kui teede laul, tee helisev meel,
ja kõik on õhtu nii hilja.

http://www.youtube.com/watch?v=uORJCOIZ-yg&feature=&p=E8E5E307727CD2BF&index=0&playnext=1

 

    Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
    kuigi me seda ei näe.
    Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
    jääb kuhugi alles.
    See, mis sa naeratades kinkisid,
    võib kunagi otsa saada,
    aga naeratus jääb.
    Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
    jääb igavesti ootama.
    Isegi ütlemata jäänud sõnad
    on mõttes öeldud
    ja kuhugi tallele pandud.
    Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
    saab täita aja ääretud salved.
    Kuidas muidu üksainus silmapilk
    võib kivi paigalt veeretada.
   
    See, kellele on vähe antud,
    kannab seda oma südame kohal.
    See, kellele on palju antud,
    pillab kõik käest maha.
   
    Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.