http://www.electricscotland.com/history/russia/images/Mikhail_Lermontov.jpg
MIHHAIL LERMONTOV
   1814 - 1841  
       

 

 

Vene poeet, prosaist ja dramaturg Mihhail Jurjevitš Lermontov sündis 15. oktoobril 1814 Moskvas. Ta sündis 17. sajandil Venemaale ümberasunud šoti Learmonthi aadlisuguvõsast põlvneva Juri Petrovitš Lermontovi (1787–1831) ja Marja Mihhailovna Lermontova (sündinud Arsenjeva; 1795–1817) perekonnas. Lermontovi suguvõsa ei olnud jõukas. Tema isa, Juri Petrovitš Lermontov, oli väikemõisnikust jalaväekapten, kes eluviisilt oli provintsikeigar ja pummeldaja. Ema Maria Mihhailovna oli pärit rikkast perekonnast ning saanud parima kasvatuse. Rikka pruudina oleks ta võinud teha hiilgava partii, kuid kirglik armastus vaese naabermõisniku vastu sundis teda suguvõsa vastuseisu kiuste J.P.Lermontovile mehele minema. Abielu oli õnnetu ja varsti pärast poja sündi kolis naine oma võimuka ning rikka ema juurde tagasi. Mihhail polnud veel kolmeaastanegi kui tema ema suri  1817 aastal tuberkuloosi.  Kohe pärast tütre surma "ostis" vanaema 25000 rubla eest isa käest õiguse tütrepoega kasvatada.  Lapse hooldusõiguse saigi endale Mihhaili emapoolne vanaema Jelizaveta Aleksejevna Arsenjeva (1773–1845). Poiss kasvas üles vanaema juures Penza kubermangus. Luuletaja lapsepõlv oli rõõmutu. Varase ea muljed jätsid ta hinge eluajaks rusuva jälje. Lapsepõlves kannatas Mihhail Lermontov viletsa tervise käes – muuhulgas ravis vanaema teda kolmel korral Kaukaasias.Vanaema osutas suurt tähelepanu Mihhaili haridusele. Juba varases lapsepõlves valdas ta hästi keeli ja õppis tundma ajalugu ning vene kirjandust. Mõisas, kus möödus Lermontovi lapsepõlv, elas peale sugulaste veel palju koduõpetajaid ja samavanuseid lapsi, et Mihhailil ei puuduks mängu- ega õpingukaaslased. Temast sai erakordselt tundlik poiss ja tema iseloom kujunes raskeks ja heitlikuks. Kaasaegsed on meenutanud nii tema äärmist headust kui ka isemeelsuse ja kangekaelsuse puhanguid. Maast madalast ilmnesid tal kunstikalduvused, eeskätt soov maalida, mida ta harrastas kogu elu. Luuleand avaldus varakult. Ta tutvus vene, saksa ja inglise romantilise luulega. Ta õppis esmalt prantslasest koduõpetaja Gendrot' juhendamisel ja hiljem Moskvas ülikooli pansionaadis. Astunud ülikooli, kuulas ära ühe kursuse, pettus kõrghariduses ja kolis Peterburi, kus astus sõjakooli. Novembris 1832 nimetati ta alamohvitserina teenima kaardiväe husaaripolku. Koos kaaskadeti Nikolai Martõnoviga andis välja käsikirjalist ajakirja "Школьная заря". Mihhail Lermontov oli tundlik, raske iseloomuga poiss; mitte eriti kena välimusega, kuid naiste seas populaarne.1828. aasta septembris läks Lermontov Moskva ülikooli aadlipansioni. Ta võeti otse 4. klassi. Juba samal aastal valmis tal Puškini „Kaukaasia vangi” ainetel samanimeline poeem. 5.klassis hakkas Lermontov luuletama. 1830. aastal esitas Lermontov pansionile lahkumisavalduse, sest ta ei olnud rahul Nikolai I otsusega muuta pansion tavaliseks gümnaasiumiks. 1830. aasta augustis esitas Lermontov avalduse Moskva ülikooli moraalsete ja poliitiliste teaduste osakoda astumiseks. Ta oli siis 16-aastane. Koolera epideemia tõttu ülikool suleti. Ta elas vanaema juures ja luuletas. Ajakirja "Atnei" septembrinumbris ilmus tema esimene luuletus "Kevad". Ülikooliõpingud teda ei köitnud, sest teda huvitas rohkem suhtlemine teiste üliõpilastega. 1. juulil 1832 oli Lermontov sunnitud esitama lahkumisavalduse häbematuse pärast. Seejärel tegi ta läbi väljaõppe Peterburi alamlipnike koolis. Lermontovi loominguaastatel 1828-1835 kirjutas ta rea romantilisi poeeme ja mitu näidendit. Paljude poeemide tegevus hargneb Kaukaasias või muistsel Venemaal. Kangelased on julged ja üksikud ning neis leegitsevad kired ja vabaduseiha. Lermontovi kujutelmade üheks lemmikkangelaseks saab deemon, langenud ingel, kes pealesunnitud paradiisiõndsusest lahti ütleb ja kõikvõimsa Jumala vastu mässu tõstab. Autor on teinud kogu maailma kurjusest ja ebaõiglusest oma südameasja, võttes kõike seda isikliku solvamisena, millega ta ei või ega tahagi leppida. Tema luuletus „Puri” ühendab kaks põhimotiivi- priiuse ja vangipõlve, mässumeele ning sunnitud rahu. Ta kasutab palju irooniat. Looming aastatel 1835-1837 oli varasemaga võrreldes läbi teinud suured muutused. Olid ka muutused elus: luuletaja suunati ihukaitseväe husaaripolku, mis oli üks privileegitumaid väeüksuski. Lermontovist sai ülbe ohvitser, husaar ning naistevallutaja. Kirjandus oli ta võtnud enda võimusesse. Autor armastas teatrit ja draamaga „Maskeraad” näitas ta, et ta oli saavutanud oma ande täisküpsuse. Draama aluseks on romantiline süžee deemonist. Draama keelati tsensuuri tõttu. Oma loomingusse suhtus autor ise väga rangelt. 1830-ndate aastate keskpaiku oli ta juba ligi 300 luuletuse, mitme poeemi ja draama autor. Ta hoidus pikka aega ennast trükis avaldamast. Alles 1837. aasta paiku  tundis ta, et on küps kirjandusse astuma. Puškini surma puhul kirjutatud luuletuse „Poeedi surm” pärast saadeti ta Kaukaasia tragunipolku, kus ta viibis umbes aasta. Pärast naasmist suhtles Lermontov Peterburi kirjandusringkondadega ja hakkas avaldama oma töid ajakirjanduses. Aastail 1837-1841 kirjutas ta 80 luuletust ja igaüks neist on omaette pärl.Sellel perioodil keskendus ta oma põlvkonna lüürilisele kujutamisele. Ta lõi „oma aja inimeste”, reaktsiooniaja põlvkonna koondportree. Perioodi kuuluvad luuletused „Mõtisklus”, „Borodino”, „Laul tsaar Ivan Vassiljevitšist, noorest opritšnikust ja uljast kaupmehes Kalašnikovist”, „Kodumaa”, „Mtsõri” ning poeem „Deemon”, mida ta kirjutas kogu elu. Viimastel loomeaastatel ületab Lermontov romantismi realismiga, aga nii, et säilisid romantismi kõige väärtuslikumad omadused, tema mässumeel, süüvimine inimisiksuse kannatustesse, kaasaja ja kaasaegse põlvkonna hukkamõistmine ja rahvapärasusideaali otsingud. Ta arendas neid teemasid eepiliselt. 1837–1838 teenis husaarivägedes Kaukaasias. Peatselt tagasipöördumise järel pidas ta duelli Prantsusmaa saadiku pojaga, mis lõppes mõlemale osapoolele vigastusteta. Lermontov vahistati ja suunati 1840 aastal teistkordselt teenima Kaukaasiasse, seekord jalaväepolku. Lermontov osales lahingutegevuses mägilaste vastu. Ta paistis silma erilise külmaverelisuse ja vapruse poolest, kuigi ta ei armastanud sõda ning tundis mägilastele kaasa. Lahingule Valeriki jõel pühendas ta vene luule kõige eredama sõjavastase teose „Valerik”. 17.veebruaril 1841 saabus Lermontov Peterburi, sest tema vanaema oli suutnud talle kaubelda lühiajalise puhkuse. Lermontov ise tahtis erru minna ja pühendada ennast kirjandusele, aga Nikolai I isiklik vaen seisis tal ees. 24. aprillil lahkus Lermontov Peterburist ja oli sunnitud tagasi minema Kaukaasiasse. Haigustõendi esitamisega sai ta siiski jääda Pjatigorskisse. Pjatigorskis tekkis tal sama aasta suvel tüli oma kunagise õpingu- ja teenistuskaaslase, erumajor Nikolai Martõnoviga. Konflikt päädis 27. juulil 1841 toimunud duelliga, kus Martõnov tulistas Lermontovile rindu ja tappis ta.

Romaan „Meie aja kangelane”

Lermontovi teos „Meie aja kangelane”on 19. sajandi psühholoogilise realismi põhiteoseid. Kõige pealt seepärast, et peategelast Petšorinit ei kujutata erandliku, titaanliku isiksusena, vaid just nimelt „meie aja kangelasena”, kelle omistatakse oma ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilisi psüühilisi jooni. Autor püüab teadlikult olla võimalikult objektiivne jutustaja. Autor avaldas iseenda mõtteid kangelase suu järgi. Autor ja peategelane sulasid üheks isiksuseks.Romaanile andis omapära ülesehitus, kus autor jälgib inimesi väljastpoolt ja mitmest aspektist. Iseäralik on ka see, et romaani peatükid ei ole kronoloogilises järjekorras, mis tuleneb sellest, et Petšorinit jälgivad jutustajad vahelduvad. Seega avaneb peategelase iseloom lugejale järk-järgult, kusjuures ükski peegeldus eraldi ei anna Petšorinist ammendavat iseloomukirjeldust. Esimene tegelane, kes Petšorinit tutvustab, on Maksim Maksimõtš. Naiivne ja piiratud mõistusega Maksimõtš lubab Petsorini kõlbeliselt küll hukka mõista, kuid ei aita teda mõista. Sündmustes salakaubavedajatega näitab Petšorin end teoinimesena. Tegemist ei ole tubase unistava romantikuga ega Hamletiga, kelle tahet halvavad kahtlused ja enesevaatlus. Petšorin on otsusekindel ja julge, kuid tema tegutsemine ei vii kuskile. Ta ei ole eluga ühte sulanud, vaid püsib kuskil elu ääremail, ja elu raputab teda enda küljest lahti. Seda kõike sellepärast, et tegutsemine on Petšorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust pühendada ennast suurejoonelistele tegevustele, milleks Petšorin endas jaksu tunneb, tal ei ole. „Mu auahnus on olude poolt allasurutud,” ütleb ta. Iseennast kulutades mässib Petšorin end seetõttu võõrastesse asjadesse, sekkub võõrastesse saatustesse, tungib võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petšorin ei suuda teha seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik- see näitab sisemist külmust. Petšorini suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süžeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus ei ole tema südamele kutse, vaid aseaine, mis võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Kuigi kõigis naiskarakterites on midagi ühist- valmisolek tuua ohvreid, mõtelda teistele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petšorinil sellist võimet ei ole, sest ta on piiritult egotsentriline. Samuti ilmnevad tema omadused tema karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või teisiti temaga sarnanevad. Petšorin möödub meie silme eest paljudes hinnangutes ja konfliktides, otsekui vaataks ta meile vastu paljudest peeglitest. Ükski neist iseloomustustest eraldi võttes ei suuda tema isiksust seletada. Isegi siis, kui Petšorin räägib iseendast, ei maksa arvata, et see on täielik, lõplik tõde: ta on mõnikord ebasiiras, isegi enese ees, ja kas ta end lõpuni mõistabki? Teda iseloomustavad kõik hinnangud kokku. Lermontovi romaan on polüfooniline- autor ega ükski tegelastest ei ütle teose peamist mõtet otse välja, vaid see kujuneb paljude häälte kooskõlas. Säärane ülesehitus on omane realistlikule romaanile. Realismi jooneks on veel see, et romaanis ei ole „positiivseid” ja „negatiivseid” kangelasi. Lermontov loob elavate inimeste psühholoogilised tõepärased portreed, kellest igaühes on köitvaid ja liigutavaid jooni. Ent mis peamine- tegelased on keerulised, nagu on keeruline elugi. Aga kesksel kohal on „oma aja kangelase”, haige ajastu poja Petšorini vastuoluline kuju, kes ühteaegu veetleb ja tõukab eemale.

 

 Minu deemon

On armsad talle sompus ilmad,
tuhm kuu ja hämar öine tund
ja mõru naer ja kurvad silmad,
mil pole pisaraid ja und.
Tal lahkusest ei ole aimu,
ta veendumusi naeruks peab,
ta kuulab külma, tühist laimu
ja ehtsaid tundeid porri veab.


/Mihhail Lermontov/

 

On igav ja kurb  

On igav ja kurb - pole ühtki kes ulataks käe,
kui murede kütkes end laastad.
Sa loodad veel? Milleks, kui täitumist iial ei näe?
Kuid aastad, need kaovad - k6ik paremad aastad !

Sa armastad? Keda? Ei kesta saa jäädavalt see,
kuid hetkeks ei tasu ju vaeva.
Sa endasse vaatad? Seal midagi rõõmu ei tee,
kui palju ka möödunu tuhas ei kaeva.

Jääb kirgede tuhing, kuid seegi kord lahtuma peab,
sest mõistus on kohtunik vali
ja kõik meie elu - kes teraselt vaatab, see teab -
muud pole kui rumal ja labane nali ...

August Sanga tõlge

 

On igav ja kurb

On igav ja kurb! - Pole suruda kellegi kätt,
kui südamehädas end laastad ...
Ja soovid ... Mis kasu on toonud see soovide pett?
Kuid aastad, need kaovad, kõik paremad aastad ! -

Arm - keda küll helliks? -,ei tänaseks tasu end see,
kuid igavest armastust pole ...
Kas endasse vaatad? - Sääl möödunust puhas on tee:
rõõm, piinad ja kõik on nii armetult kole.

Ja kired? - Kaob vara või hilja see magus-õrn äng,
eks mõistus tast jagu saa vali.
Ja elu, kui jaheda huviga vaatad, on mäng,
on selline rumal ja tühine nali !

 Marie Underi tõlge

http://www.ylejoe.parnu.ee/taimi/index.php?option=com_content&task=category&sectionid=4&id=17&Itemid=28