Barokk- kunst sai alguse 16. sajandi lõpupoole Itaalias.Barokki peetakse üldiselt 17. sajandi kunstistiiliks, mõnevõrra ulatus see ka 18. sajandisse, mõnel maal kestis isegi selle III veerandi lõpuni. Baroki edasiarendusena sündis rokokoo- 18. sajandi algupoolel, Prantsusmaal.

Barokki iseloomustab ülevus, hoogsus, jõulisus, tunneteküllus ja toreduseihalus. Esimese suure stiilina juurdus barokk ka väljaspool Euroopat, nimelt hispaanlaste vallutatud Ladina-Ameerikas.

Osalt sündis sellist tüüpi kunst katoliku kiriku soosingul, sedalaadi tundeküllane kunst sobis hästi inimeste mõjutamiseks.

Otseselt barokne stiil on omane ainult nendele maadele, kus agaralt tegutses katoliku kirik, püüdes tagasi vallutada reformatsiooni ajal kaduma läinud kohta inimeste hingedes - seega  Itaalia, Hispaania, Madalmaade lõunaosa ( ehk Flandria, flaami) ja Lõuna-Saksamaa. Tinglikult võiks seda nimetada pärisbarokiks.

Barokkmaal Itaalias

Barokkmaal tekkis Itaalias. Barokkmaalijad eelistasid sooje küpseid toone ning maalisid sujuvate värviüleminekutega, ilma teravate piirjoonteta. Nad tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu, nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Suurt tähelepanu pöörasid nad ka erinevate materjalide loomutruule edasiandmisele. Tüüpilistel barokkmaalidel kujutati pingelisi hoogsaid stseene. Pildid on rahutud, rõhutatud on diagonaalsuunad. Palju on neis hetkelist: ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi - nagu momentvõttel on jäädvustatud jõulised, vormikad inimesed keset oma liikumishoogu. Tunnete ja kirgede rõhutamiselt polnud kauge maa nende ülepaisutamiseni. Ilmekust ja mõju pidid lisama nii pühakute teatraalsed žestid ja nõretavad taevasse tõstetud pilgud kui ka müüdikangelaste vägivaldselt väänlevad kehad, aina igasugustes võitlus- ja röövimisstseenides. 17. sajandi jooksul kaeti Itaalia losside ja kirikute seinad tohutu hulga baroksete maalingutega. Seejuures said eeskujuandvaks Bolognas töötanud Carracci perekonda kuulunud meistrite usuteemalised või antiikainelised seinamaalid.

Itaalia maalikunstis arendas välja omapärase laadi Michelangelo Caravaggio (1573—1610).

 Caravaggio - Narcissus


Barokkmaal Hispaanias

 

Selle aja maalid on kantud erilisest sügavast, tõsisest ja kuidagi fanaatilisest vaimust. Seal loodi peamiselt vaimulikke pilte ja portreesid. Valitsesid rasked pruunikad toonid ning keldriluugivalgus, mis andsid pinget nii imelistele pühaku-legendidele kui ka tõetruudele portreemaalidele.
Vanim ja omapäraseim hispaania baroki suurmeistrite seas on kreeka päritoluga kunstnik, keda tuntakse üldiselt ta hüüdnime El Greco (Kreeklane, õige nimega Domenicos Theotokopoulos; 1541-1614) järgi. 

http://www.mlahanas.de/Greeks/NewArts/ElGrecoOrgazDetail.jpg

El Creco - The Blurial Of Count Orgaz ( fragment)

Pärast El Grecot lõid tumedatoonilisi ja usuhardaid pühakupilte Jusepe de Ribera (1590-1652) ja Francisco de Zurbaran (1599-1664).

http://www.metmuseum.org/toah/images/h2/h2_34.73.jpg
Jusepe de Ribera - The Holy Family with Saints Anne and Catherine of Alexandria, 1648

Enam värvi ja kergust on Bartolome Esteban Murillo (1618-1682) kuusirbil seisvates madonnades, kelle ümber pilvede vahel lendlevad inglikesed; selle aja kohta üsna elulised on Murillo pildid tänavapoistest.

http://romancatholicblog.typepad.com/roman_catholic_blog/images/2007/08/15/the_assumption_of_the_virgin
Bartolome Esteban Murillo

Üks kõigi aegade tuntumaid hispaania kunstnikke üldse on Diego Velazquez (1599-1660).

http://4.bp.blogspot.com/_A8yx3wL0nF8/R__V3tBUp0I/AAAAAAAAAMw/rrtc2lnfASs/s400/429px-Diego_Vel%C3%A1zquez_057.jpg

 

Diego Velazquez - The Lady with a Fan
 

Madalmaade kunst

- flaami õukonnabarokk ja hollandi  barokne realism.
16. ja 17. sajandi vahetusel toimus Madalmaadel poliitiline muutus - Holland sai iseseisvaks, Flandria jäi aga edasi katoliikliku Hispaania võimu alla. Nüüdsest läks eri suundades ka nende kunst. Flandrias muutus see toredust taotlevaks flaami õukonnabarokiks, Hollandis seevastu aga omandas lihtsama, kodusema ilme.

 

Flaami maalikunsti suurim esindaja, kes viis ellu baroki ideaalid, oli Pieter Pauwel (Peter Paul) Rubens (1577-1640). 

http://1.bp.blogspot.com/_42kNB2P3eIA/ScOFilip9UI/AAAAAAAAALc/UIex_NgYRGo/s320/Rubens_-_Adam_et_Eve.jpg
 Rubens- Adam and Eve

Anthonis van Dyck'i

(1599-1641)

Kuulsa flaamlase loomingutee sai alguse Rubensi ateljeest.
Anthonis van Dyck - Portrait of Marie-Louise de Tassis

 
Rubensi ateljees töötas teisigi nimekaid kunstnikke näiteks suurepärane vaikelude - natüürmortide - maalija Frans Snyders (1579-1657)

                      Frans Snyders's "Still Life with Fruit and Small Game"

                                 The National Gallery of Art, Washington, D.C.

Ning lillede maalimisele pühendunud Jan Brueghel (1568-1625), Pieter Brueghel vanema poeg.


 Jan Brueghel

 


 

Nende õukonnakunstnike kõrval leidus flaamlaste seas ka rahvalikumaid meistreid, kelle loomingus flaami baroki elujanulisus muutus lausa jämedakoeliste rõõmude ülistuseks.

Liialdavas robustses laadis kujutas lihtrahva pidusööke Jacob Jordaens (1593-1678).

http://img101.imageshack.us/img101/5465/albumpic88nz2.jpg

Jacob Jordaens

Koomilisi, sageli aga rohkem sapiseid pilte talurahva pidudest ja kõrtsikaklustest lõi Adriaen Brouwer (1606-1638).

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/5/54/Adriaen_Brouwer_004.jpg/250px-Adriaen_Brouwer_004.jpg

Adriaen Brouwer - The Bitter

Barokne realism Hollandis.

Hollandis (Madalmaade iseseisvunud põhjaosas) kujunes aga välja sootuks omalaadne, barokist tunduvalt erinev kunst, mida hoopis realistlikuks võiks pidada. Vahel ongi seda nimetatud barokseks realismiks. Ilmselt kujunes see välja põhiliste tellijate - kaupmeeste ja töösturite maiseid rõõme ja kindla, külluslikku elu rõõme armastava maitse tõttu. Kuigi 17. sajandi hollandi maalis oli jooni barokist, jäi ta tagasihoitumaks ja läbinisti realistlikuks, tõetruuks. Et enamasti polnud pildid mõeldud mitte kirikute või losside seintele, vaid kodanlaste elutubadesse, siis tehti nad mõõtmetelt väikesed. Selle järgi ongi hakatud osa hollandi kunstnikest nimetama “väikesteks hollandlasteks”, ehkki nende teened olid kõike muud kui väikesed. Eriti armastati žanri- ehk olustikumaali.

Pieter de Hooch (1629-1684) maalis hubaseid hollandi kodusid ja õuesid.

http://images.allposters.com/images/ash/m566.jpg

Pieter de Hooch

Naisi köögis, pitsi niplamas, kirja lugemas, üldse rahulikke argitoimetusi näeme Jan Vermeer van Delfti (1632-1675) intiimsetel piltidel. Tavaliselt toimub tal tegevus siseruumis, kuhu külje pealt aknast langeb mahe valgus, pannes särama mõne pärlikee, heleda juuksekihara või tooli polstrinaela. Vermeeri armastatuimad värvid on sinine ja kollane. Vermeeri arvuliselt väike looming (kõigest 35 meie ajani säilinud maali) on aga hiljem omandanud tohutu kuulsuse ja mõjujõu. 

Imetlusväärse meisterlikkusega on edasi antud rõivaste läikiv atlass ja vaipade sügavad samettoonid Gerard Terborchi (1617—1681) maalidel. Viimaseid võib ara tunda ka selle järgi, et tihti on mõni maali tegelane seljaga vaataja poole.

File:Gerard Terborch - Reading a Letter.JPG

Gerard Terborch - Reading A Letter
 

 Žanripiltides eelistati jõukuse ja heaolu näitamist. Kuigi meistrid, nagu Jan Steen (1626- 1679) või Adriaen van Ostade (1610—1685) maalisid ka vaesemat rahvast ja talupoegi,siis ikka jõudehetkil, mitte kunagi tõeliselt rasket tööd tegemas.

http://luciewinskydolls.com/Jan-Steen-original.gif

Jan Steen - The Feast of St. Nicholas

Adriaen van Ostade - The Contented Drinker

 

Hollandi maastik on lage ja vaesevõitu, kuid maastikumaalide loojad võtsid abiks valguse ja õhu, pilvede ja taeva peegeldused kanalite vees ning lõid väga lihtsaid, kuid kauneid pilte armastatud kodumaa loodusest. Neil näeme suurte puude ja veskitega lagendikke, luidetega rannavaateid, koduseid külatänavaid. Merekaubandusest rikastunud Hollandis tekkis uue alana meremaal, karjamaa vaadetest arenes välja loomamaal, harrastati ka linnavaateid. Tuntumaid hollandi maastikumaalijaid on Jacob van Ruisdael (1628/29-1682).

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/6e/Jacob_van_Ruisdael_-_Landscape_with_Waterfall.jpg

Jacob van Ruisdael - Landscape with Waterfall

Kõrgele tasemele tõusis Hollandis portreemaal. Seda soodustasid tollal moes olnud suured grupipildid mitmesuguste ametkondade ja ühingute esindajatest. Inimesed neil maalidel on enamasti väärikates mustades rõivastes, mida täiendavad suured valged kraed ja kätised. Tihti kujutatakse kõrgetes ülalt aheneva põhjaga torukübarates mehi, vahel ka tärgeldatud tanudes vähese iluga vanemapoolseid emandaid. Selliseid pilte lõi ka kuulsaim tolleaegne portretist Frans Hals (1580-1666). Peamiselt maalis ta aga värvikamaid tüüpe: kõrtsikülastajaid, mustlasi, suurte pitskraede ja säärikutega ohvitsere, palgasõdureid jne. Halsi töödes on palju elurõõmu ja loomulikkust, eriti hästi õnnestusid tal naervad inimesed. Oma aja kohta ebatavaliselt lopsakas ja hoogne oli Halsi maalimisviis.

Hals1jpg.jpg image by teryclarke
Frans Hals - Young Man and Woman in an Inn ("Yonker Ramp and His Sweetheart")

 

Üks kõigi aegade suurimaid maalijaid on hollandi kunstnik Rembrandt (1606—1669). Ta õnnelikel noorusaastatel loodud rikkalike, soojas kullakas toonis, elurõõmust pulbitsevate piltide asemele tulevad hiljem sügavad, tõsised, ka kannatust ja muret väljendavad maalid. Sellises pöördes kajastus kunstniku enda elusaatus: mitmete lähedaste inimeste, ka abikaasa - palju kordi maalitud Saskia surm, tellijate tüdinemine ta kunstist ning vaesumine. Peab aga ütlema, et Rembrandti kannatused muutsid ta tööd üha sügavamaks, läbielatu oli teinud kunstniku eriti mõistvaks ka teiste inimeste suhtes.
Tema maalide salapärasest poolhämarusest toob valgusvoog esile imeliselt kiirgava ilme ja maheda pilguga nägusid, elu näinud vanakeste kortsulisi palgeid ja krobelisest kangast rüüsid. Valgus annab summutatud sära pärlikeedele, sätendab korraks mõnel kuldketil või kaunistatud mõõgapidemel ning kustub siis matis sametipinnas. Rembrandt piirdus soojade tumepruunide, kuldsete ning sügavpunaste toonidega, vahel lisas ka tuhmi sinist ja ometi lõi ta oma maalides rikka ja mitmekesise maailma. Selle mõju peitub just inimlikkuses - olgu siis tegu mütoloogia, piiblipiltide või portreedega. Eriti selgelt väljendub see Rembrandti enda portreedes, mida vananev kunstnik järjekindlalt tavatses maalida. Rembrandti loomingu tipuks on ta viimne töö “Kadunud poja tagasitulek”. Kuid ikkagi - 700 maali ning paljude suurepäraste graafiliste lehtede autor suri unustatuna viletsuses. Alles hilisematel aegadel on teda vääriliselt hindama hakatud.

 

REMBRANDT Harmenszoon van Rijn Saskia van Uylenburgh in Arcadian Costume

Rembrandt - Saskia van Uylenburgh in Arcadian Costume, 1635

 

Vanaklassitsism Prantsusmaal ja Inglismaal.

Seal võeti omaks rahulikum ja kainem, otseselt antiikse Kreeka ja Rooma kunstist ning ka renessansist eeskuju võttev stiil- vanaklassitsism. Eesliidet “vana-“ kasutatakse selleks, et eristada seda hilisemast, 18 sajandi II poole klassitsismist.

 
Klassitsistlik prantsuse maalikunst.

Selle peaesindaja Nicolas Poussin (1594-1665) töötas küll suurema osa oma elust Itaalias, kuid ta teoste selgus ja mõistuslikkus teevad temast kõige prantsuspärasema maalija. Ülla suurejoonelisusega kujutab ta sündmusi antiikmütoloogiast või -ajaloost. Tihti korduvad siin meile juba prantsuse renessansist tuttavad saledad heledapäised naised, ikka antiikaegsetes rüüdes. Ka on suur osa Poussini maalidest antud täisvalguses, mis iseenesest on võõras 17. sajandile. Poussinil oli suur tähtsus kunsti edaspidisele arengule, eriti just 18. sajandi lõpu kunstile. Poussin lõi ka nn. heroilise maastikumaali. Selles elustavad ülevaid lõunamaiseid maastikke tegelased antiikajaloost või -kirjandusest. Siin ei järginud kunstnik otseselt loodust, vaid lõi ise oma suva järgi nn. ideaalmaastikke.

Nicolas Poussin - The Arcadian Shepherds, also known as Et in Arcadia Ego

 

Tuntuimaks maastikumaalijaks oli Claude Lorrain (1600-1682). Tema ideaalmaastikes laiuvad kaugusse avarad, valgusse uppuvad vaated, mida esiplaanil raamivad tumedad puudegrupid, sambad, varemed vms. Selline laad leidis järgneva paarisaja aasta jooksul jäljendajaid kogu Euroopas.

Claude Lorrain - Seaport with the embarkation of the Queen of Sheba (detail)

Realistlik e. tõetruu suund 17. sajandi prantsuse maalikunstis.

Louis Le Nain (1593-1648), ta kaks venda ja mõned teisedki kujutasid töötavaid või söögilauas istuvaid lihtsaid talupoegi. Nende siirad, tõsised, peamiselt tumedates toonides ning keldriluugivalgusega pildid jäid aga omal ajal ning veel kaua hiljemgi täiesti tunnustuseta.

http://farm3.static.flickr.com/2037/2245986879_151e5f07b0.jpg?v=0

Louis Le Nain

Huvitavaid valgusefekte armastas kasutada Georges de La Tour (1593-1652).

 

http://www.educnet.education.fr/louvre/ecriture/madel1.jpg
Georges de la Tour, Mary Magdalene of the Night Light