Võõrsil surnud eesti luuletajad

 

                           http://elm.einst.ee/site_media/covers/27_kaas.jpg 

                                       HEITI TALVIK

                                         1904 - 1947

Heiti Talvik, vast nimekaim "arbuja", sündis 9. novembril 1904 Tartus. Heiti Talviku sündimise ajal oli tema isa Siegfried alles arstiteaduskonna üliõpilane, üsna varsti aga pidalitõve uurija ning hiljem kohtumeditsiini professor Tartu ülikoolis.  Talvikute kodune õhkkond oli üldse kunstilembene – ema oli tuntud pianist. Kunstilise eneseteostuse poole püüdlesid ka Heiti õde Hella ja vend Ilmari. Kogu perele oli iseloomustavaks majanduslik muretus, aga seda viljastavam vaimne õhkkond. Luuletamise vastu ärkas Heiti Talvikus huvi keskkooli vanemates klassides. Säilinud on aga käsikirju juba alates 1923. aastast.  Ehkki põhjused pole teada , ilmselt perekondlikud sisepinged, lahkus Talvik 1923. aasta lõpul ootamatult koolist ning sõitis Kohtla-Järvele põlevkivikaevandusse. Siin, Kohtla-Järvel, eemal tavapärasest keskkonnast, sai ta õige ruttu teadlikuks oma tõelisest kutsumusest – luulest, luuletamisest, millele ta anduski. Oma varasemates luuleproovides otsib Talvik veel terviklikku, stiiliühtset kujundit. Poeetilist eneseleidmist iseloomustavad väljenduslik omapära, sõnasäästlik ilmekus ja klassikaliselt täpne vorm. Talvik lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu. Sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini. 1934 aastast saab Talvikust Eesti Kirjanikkude Liidu liige. 1935-1939 avaldab Talvik publitsistikat – kokku 12 artiklit ja retsensiooni.  1937. aastal abiellus Heiti Talvik Betti Alveriga. Aastal 1934 ilmus Talviku esimene luuletuskogu "Palavik".  Esimeste värsside trükkimisest luulekoguni kulus kümme aastat – tolle aja kohta ebatüüpiliselt pikk hoovõtuaeg. Talvik ise on vihjanud, et talle on rohkem rahuldust pakkunud loomine kui loodu laiale avalikkusele ilmutamine. Kogu trükiti 600 eksemplari, neist sada nummerdatud ja autori poolt signeeritud. Tiraaž müüdi kiiresti läbi. “Palavikule” on iseloomulik igatsus hingepuhtusse, vaimsesse vabanemisse, uuestisündi. Stiil on ekspressionistlik ja tihendatud, luuletaja näeb kõike läbi iroonia, eneseiroonia ja huumori prisma; ei puudu must huumor ja võllanali. 1934. aasta “Loomingu” 6. numbris ilmus Talviku luuletsükkel “Dies irae” (Viha päev), pealkirjastatud ühe keskaegse hümni algussõnadega; samal aastal on kirjutatud ka "Jumalate hämaras" (ilmus "Loomingus" aasta lõpul). 1937.a. ilmus temalt luulekogu "Kohtupäev". Eelmise koguga võrreldes on see suhteliselt uudne. Lüürilise mina siseheitlustelt on rõhk nihkunud inimese võitlusele välismaailmaga. Stiil on rahulik ja selge, ekspressionistlikud võtted taandunud. Tunded on tõsised ja traagilisedki.  Luulest kostub kaduvuse ja surma tunnetamine ("Eleegiliselt", "Milleks mulle tiivad", "Magaja", "Öö"), samas on see aga nii eht-talvikulikult irooniline ("Pihtimuskilde", "Haige", "Lauliku hommik", "Jumalate hämaras"). 1939 algas Maailmasõda, 1940 aga "pöördus maakera itta". Pärast “Kohtupäeva” avaldas Talvik ainult neli luuletus. Sõja-aastail elas Talvik koos Betti Alveriga tagasihoidlikku elu Tartus ja Pühastes. 1945. aasta mais arreteeriti Heiti Talvik alusetult ja arreteeriti ning ta hukkus vangistuses 1947. aasta juulikuus. Ta surmakohta ei ole avaldatud, mõnede andmete kohaselt varises ta kokku vangietapis Siberis, Obi jõe piirkonnas…" Järelsõnas Talviku 1988. aastal ilmunud luulekogule ütleb koostaja Karl Muru juba vabamas õhkkonnas: "…Kinnipidamise järel Tallinnas saadeti Talvik asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri 17. või 18. juulil 1947…"


LAULIKU HOMMIK

1
Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
lumipall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
veerima mu värsse.



SÜGISELAUL

Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.

Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.

Üksik uib täis ruskeid vilju -
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aega astus.



KUI MUSTAVAD UDUD

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. -
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ja uttu.

 
 
 
 
Lydia Koidula  1843-1886
 
Pärnumaa - Tsaari Venemaa


Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen) sündis 24. (12.) 12.1843 Vändra köstri J.V.Jannseni perekonnas. 1873. aastal asus Koidula koos abikaasa E. Michelsoniga Kroonlinna elama. Lydia Koidula suri 11.08. (30. 07.) 1886 Kroonlinnas.

Sind surmani!


Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!


Kuis maa, nii hellast' kannad
so lapsi käte peal,
neil' annad leiba, katet
Ja viimast aset veel!
Tõest', armsam on mull' hinga'
so põues, Maarjamaa,
Kui võeral pinnal õnnes
Ja aus elada!


Kuis on so pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
So tütred nagu lilled,
nad õits'vad nägusad!
Ja taeva tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
Ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast' katavad!


Ja tihti siiski leian
so silmis pisarad?
Mo Eestimaa, oh looda:
ka ajad muudavad!
Meil' tulevased tunnid
veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pea kõrgess'!
Aeg annab arutust!

* * *

Mihkel Veske  
 
1843 Viljandimaa – 1890 Tsaari Venemaa

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/de/thumb/b/b4/WP_Mihkel_Veske.jpg/180px-WP_Mihkel_Veske.jpg


Mihkel Veske sündis 28. (16.) 01.1843 Viljandimaal Holstre vallas.
Ta õppis algul Pulleritsu külakoolis ja Paistu kihelkonnakoolis ning seejärel vabakuulajana Tartu gümnaasiumis. 1866. aastal siirdus ta õppima Leipzigi misjonikooli, mida ta ei lõpetanud. Seejärel astus ta Leipzigi ülikooli, kus õppis võrdlevat keeleteadust. 1872. aastal kaitses ta doktorikraadi keeleteaduses.
Peale doktorikraadi kaitsmist naases Veske Eestisse, kus tegi esmalt kaastööd ajalehtedele "Neue Dörptsche Zeitung" ja "Eesti Põllumees". 1874. aastast oli Veske Tartu Ülikoolis eesti keele lektor, 1878. aastast aga eesti keele õpetaja Tartu venekeelses seminaris. 1887. aastal asus Veske tööle Kaasani ülikooli soomeugri keelte õppejõuna.
Mihkel Veske suri Kaasanis 16. (4.) 05.1890.


Ilus oled, isamaa!

B. Sigismund'i ainetel, 1873

Minge üles mägedele,
tuule õrnal' õhule!
Vaatke alla oru põhja
üle lille hiilgvuse!
Vaatke, kudas oja keerleb
läbi luha läikiva!
Ja siis hüüdke alla orgu:
ilus oled, isamaa!


Vaatke, metsad pilve poole
tõstvad latvu uhkuses!
Kuulge, kudas kaasik kahab
lehkavates lehtedes!
Vaatke, jõed, järved läikvad
metsas virvendusega!
Ja siis hüüdke hõisktes metsa:
ilus oled, isamaa!


Vaatke, rohke rukis hällib
uhke nurme nõlvadel!
Tõuvili tõotab anda
rohket saaki sügisel;
viljapuude okste otsas
hiilg'vad anded iluga. -
ja siis hüüdke üle nurme:
ilus oled, isamaa!


Vaatke karja lustipidu
lehterikkas lepikus!
Kuulge karjalaste laulu
vastuhelkjas võsikus!
Vaatke, kudas kõrgel võlvil
taevas helgib siniga!
Ja siis hüüdke taeva poole:
ilus oled, isamaa!



Marie Under   
1883 - 1980 Tallinn -  Rootsi Kuningriik

http://farm1.static.flickr.com/188/459723937_04cebe8429.jpg?v=0


Marie Under sündis 27. (15.) 03.1883 Tallinnas kooliõpetaja perekonnas.
1902. aastal abiellus ta Karl Hackeriga ning elas 1906. aastani Moskvas. 1924. aastal abiellus ta luuletaja Artur Adsoniga. Emigreerusid Rootsi 1944. aastal. 1945-1957 töötas ta Stockholmi Drottningholmi Teatrimuuseumis.
Marie Under suri 25.09.1980. aastal Stockholmis.


Põgenik


Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade.
Kord veel tahaksin tagasi...
Ära lõigat on tee.


Kahlasin kaelani ohakais,
orjavits veristas käed,
paremal ahistas laini pais,
vasemal surusid mäed.


Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav -
varju ei vähimat.
Valutas südames lahtine haav,
leinates lähimat.


Kord veel tagasi tahaksin
leida kodutee,
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.


Gustav Suits      
 
1883 Tartumaa - 1956   Rootsi Kuningriik

http://www.litterature-estonienne.com/suits2.jpg



Gustav Suits sündis 30. (18.) 11.1883 Tartumaal Võnnus õpetajate perekonnas.
Seejärel asus Suits tööle Helsingi ülikooli raamatukokku (1911-1913), hiljem töötas ta soome ja rootsi keele õpetajana Helsingi vene gümnaasiumis (1913-1917). 1919-1944 oli Suits Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjanduse kateedri juhataja. 1944. aastal emigreerus ta Stockholmi, kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus.
Gustav Suits suri 23.05.1956 Stockholmis.


Kas tunned maad?


Kas tunned maad, kus rahupäitsik
aedtarast tammub, tatsu teeb?
Kus päitsikut kui lüpsab näitsik,
aukiitus isakesel keeb?
Ei tunne veel? Kus sinu häll?
kas kiikus nii kui isadel?
Ent laulgem nüüd ja ikka ka:
see maa ei ole meie isamaa.


Kas tunned maad, kus häitseb kahur,
mis vanad lõhkund piiriraad?
Keskpäeva öö kas sellest pahur,
kui suurustab hurraaparaad?
Ei tunne veel? Kus sinu häll?
Kas kiikus nii kui isadel?
Ent laulgem nüüd ja ikka ka:
see maa ei ole meie isamaa.


Kus varvaste küll paljastega
uuspõlv veel tuleb ilmale?
Marss relvade kus haljastega
maast madalast rõõm silmale?
Ei tunne veel? Kus sinu häll?
Kas kiikus nii kui isadel?
Ent laulgem nüüd ja ikka ka:
see maa ei ole meie isamaa.


Kus kasarmusse hõise juhib
maad vabamat ei olegi?
Kus ikka keegi piilub, nuhib,
maaorjus kus on kolegi?
Kas tunned ju! Ei äiuhäll
me isadel see, poegadel.
Sest laulgem nüüd ja ikka ka:
ei unusta sind, vaba kodumaa.

1950



Villem Ridala (Wilhelm Grünthal)  
1885 - 1942   Soome Vabariik

Villem Ridala (Wilhelm Grünthal) sündis 30. (18.) 05.1885 Muhumaal kõrtsmiku pojana. Ta õppis Hellamaa kihelkonnakoolis, Kuressaares Eisenschmidti erakoolis ning Kuressaare gümnaasiumis. 1905. aastal astus ta Helsingi ülikooli, kus õppis soome keelt ja kirjandust. 1911. aastal kaitses samas magistrikraadi ning 1941. aastal doktorikraadi läänemeresoome keelte alal. Ridala töötas eesti keele õpetajana Tartus (1910-1919), toimetas ajakirja "Eesti Kirjandus" (1910-1914) ning "Üliõpilaste lehte" (1914-1916), alates 1923 kuni oma surmani oli ta Helsingi ülikooli eesti keele ja kirjanduse lektor. Villem Ridala suri 16.01.1942 Helsingis.

KEVADE TUNNE

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Taevas sätendab, särab ja selgub
õilmetes, aasade kohal,
õitsval, lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.

Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hinge helama ärkab.

 

Sügise laul

 

Nagu nuttes, käib tuul,
läbi pajude,
üle kolletanud
lehtede,
tuttav, imelik laul,
sügise laul.

Kõrgelt,
ülevelt,
läbi udude loori,
langevad
hilju, nii vaikselt
pisarad.

Pisarad
mähivad hinge,
hämarat,
sügise nutul,
haledal,
nukrusel,
nukrusel.

 

Talvine õhtu

 

Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.


Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.


Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele...

 

Noorusmaa

Kuis olid kaunid noorusrajad,
ei eal unuma küll saa
mäed, kingud, murud, metsakajad!
Need ajad!
Rand, kuldne, unistustega,
mu kodumaa!

Kui armas oli üksik palu,
niit, männik, laas ja kauge salu
ja vaikne hämar metsatee,
Koivalu,
mis kustus õhtul üle vee,
kuis unuks see!

Täis õnne näitsid väinad, lahed,
rooääred, pangad, saarte vahed
ja meretuule kauged hood,
nii mahed,
ja vete valge, tüüned vood,
kui kallid nood!

Oh kuldsed ajad, õnsad päevad,
mis meele kustumata jäävad,
või olgu muutusi, mis ka
kõik näevad.
Ei eal unustama saa
sind, noorusmaa!

http://www.kirmus.ee/erni/autor/eesti_fr.html

http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=12

http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=12&obj=works

 

Henrik Visnapuu
1890 Viljandimaa - 1951 USA


Henrik Visnapuu oli eesti luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Henrik Visnapuu sündis 2.jaanuaril 1890 aastal  Viljandimaal Helme kihelkonnas Leebiku lähedal talusulase perekonnas. Ta õppis Reola vallakoolis ja Rokka ministeeriumikoolis. 1907. aastal sooritas Visnapuu Narva Gümnaasiumi juures algkooliõpetaja kutseeksami ja hakkas vallakooli õpetajaks. Peale hariduse saamist töötas ta mitmetes koolides õpetajana. Aastal 1912 suundus Visnapuu Tartusse, kus õpetas tütarlaste gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust. Henrik Visnapuu õppis Tartu Ülikoolis, tudeerides klassikalist filosoofiat. Henrik Visnapuu oli Korp! Sakala liige. 1944 aastal põgenes Visnapuu Saksamaale ja sealt 1949 aastal USA-sse. 1917. aastal töötas Visnapuu ajakirjanikuna "Tallinna Teataja" toimetuses. 1935. aastani oli ta vabakutseline ajakirjanik, seejärel aga asus tööle riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunikuna Tallinnas. Ta oli ka "Uus Eesti" toimetuse liige ja ajakirja "Varamu" toimetaja. Henrik Visnapuu suri 3.04.1951 New Yorgis. Visnapuu hakkas luuletusi avaldama 1908. aastal vanaromantilises laadis, varsti aga sümbolismi ja futurismi malle järgides. Debüütraamatus "Amores " ja kogus "Jumalaga, Ene" domineerib mehelikult vaatepunktilt loodud armastuslüürika. Neile luuletustele on omane sensuaalsus, mis kontrasteerub hella ja imetlev-igatseva tundeavaldusega. "Taliharjas" ilmneb autori sisemine lõhestatus vahekorras ühiskonna ja kodumaaga. Visnapuu kuulutab humanistlikke ideaale ja taunib vägivalda. Aastail 1925 – 1932 avaldatud viis luuletuskogu kuuluvad Visnapuu küpse meisterlikkuse aega. Ta käsitleb kodumaa ja rahva saatuse teemat, juurdleb ajaloo üle, elab kibedalt läbi ideaalse ja reaalse vastuolusid. Visnapuud tõmbavad kaasa metafüüsilised arutlused olemise igavestest küsimustest, elust ja surmast. Filosoofilise luule kogudes "Puuslikud" ja "Tuulesõel" jõuab ta hohati sünge ahastuslikkuseni.  "Päike ja jõgi" rõõmsad looduspildid ja stiliseeritud armumälestused leevendavad aga talumatuks tõusnud pinge. Edaspidi kirjutab Visnapuu ballaade ja legende, mille aine on võetud ajaloost või rahvapärimustest ja –usundist. Emigratsioonis avaldatud kogud sisaldavad publitsistlikku isamaaluulet. Visnapuu äratas tähelepanu ka oma futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Henrik Visnapuu oli Marie Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid.

Sügisspleen

Kui päevad nutavad, ööd uluvad
ja minutid kui aastasajad kuluvad,
valgust on lõpmata vähe:
tahaks lasta kuuli siis pähe.

Kui penid nuuksuvad, unes visklevad,
ja inimesed kui saatanad kisklevad
sõprust on lõpmata vähe:
tahaks lasta kuuli siis pähe.

Kui rahvad mässavad, aated hukkuvad
ja paremad meist kui ussitet kukuvad,
julgust on lõpmata vähe:
tahaks lasta kuuli siis pähe.

Et neetud elada, olla tahtmine!
Et neetud elu ja surma jahtmine!
tahtmist on narrimänguks vähe:
tahaks lasta kuuli siis pähe.

 

Aastapäev Austrias


Kõik seisab liikumata paigal,
maailma silmi katab kae.
Loob mittemiskist tühja aega
apaatne uni, päeva vaev.


Ma pühin otsalt aasta higi,
loen tulevikku murega.
Külm osasaamatus on ligi,
o vaene, võõras Austria!


Hulk sõpru mullas, merivooges,
pool rahvast hulkurina teel,
kuid ikka heitleb tormihooges
mu armastatud kodu veel.


Maailm küll rahutaoline,
kuid rahust ainult silmapett.
Uus kerkib üles sõjavine,
sest tuleb verd ja silmavett.


Vaat meie aja julma imet,
üks rahvas kaotab kodumaa!
Roim valevabaduse nimel!
Ons see sul lõpp, Estonia?


Ei siiski veel! Ei siiski mitte!
Veel pole saabund rahva lõpp.
Vaim võidab vägivalla mõtte,
taas lehvib vaba Eesti lipp.

 

Henrik Visnapuu elust ja loomingust saab internetis lugeda:

http://et.wikipedia.org/wiki/Henrik_Visnapuu

http://www.kirmus.ee/erni/autor/visn_b.html

jne

Henrik Visnapuu luulet saab internetis lugeda:

http://research.cyber.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/VisnapuuH.php

http://www.kirmus.ee/erni/rmtk/visn/amor_ftx.html

http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=17&obj=works

 

                                               August Gailit   
                              1891 Valgamaa - 1960 Rootsi Kuningriik

August Gailit sündis 9.01.1891 Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal.
Üles kasvas ta Laatre mõisas. Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 1905–1907 Tartu linnakoolis. Aastatel 1911–1914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis, 1916–1918 Eestis.
Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana. Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru". Aastatel 1922- 1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas. Aastatel 1932–1934 oli ta "Vanemuise" direktor.
Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898-1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili. 1944.a. põgenes perekonnaga Rootsi.
August Gailit suri 5. novembril 1960 Rootsis, Örebros

August Gailit ei olnud küll luuletaja, aga ta kirjutas niivõrd fantaasiaküllaseid romaane ja novelle, lausa luulelisi.

Mitut proosažanri ühendavas teoses "Kas mäletad, mu arm?" (3 köidet; Lund 1951–1959) kajastub kodumaa kaotamise traagika.


Bernard Kangro
1910 Võrumaa  - 1994   Rootsi Kuningriik

Bernard Kangro (ka Bernhard) sündis 18. septembril 1910 Oe külas Võrumaal.
Põgenes 1944. aastal Soome kaudu Rootsi.Suri 25. märtsil 1994 Lundis, Rootsis.
Elulugu:
Bernard Kangro sündis Oe külas, Vana-Antsla vallas, Võrumaal taluomaniku Andres Kangro ja Minna (Kangro) perekonnas.Bernard Kangro õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–24) ja Valga gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude.Aastatel 1943–1944 töötas Vanemuise teatri dramaturgina.Aastatel 1950–1994 tegutses ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega "Eesti sõna" (1942), "Puhkus ja elurõõm" (1943), "Kodukolle" (1945), "Stockholms-Tidningen" (1946).
Looming:
Bernard Kangro luulet iseloomustab vahetu ja sümbolitaotluslik kujundikeel. Meeleoludes vahelduvad nukrameelsus irooniaga, rõõm resignatsiooniga. Tema proosas on kaks keskset teemat: külaelu murrangulistel aastatel Eestis ja Tartu.Tähelepanu väärivad Bernard Kangro kirjandusloolised raamatud "Arbujad" (1981) ning "Arbujate kaasaeg" (1983).
Pseudonüümid:
Kasutanud erinevaid pseudonüüme: Antsla Pännu, Herbert Viipilt, Joonas Taavet, Josef Tsaxtinis, Kroonik, O. J., Oskar Jooniste, Taavet Valler.
Tunnustused:
* Tartu Ülikooli audoktor

Bernard Kangro
Nõid

Mu katusel istub kaaren,
kel silm on ahne ning must.
Mu seinu kraabivad hundid
ja karud katsuvad ust.
Mu akna all õitseb põõsas
ja mürgist lõhnab ta juur...
Mu vägi metsas on võimas,
mu meelevald on suur.
Mu talla all närtsib rohi,
mu pilgu ees kuivab puu.
Võin halliks nõiduda päikse
ja mustaks tõrvata kuu.

Bernard Kangro
Põllumehe surm

Ah, kui kollane ümber on kõik!
Seinas tiksutab toonesepp.
Aknast valendab põllulõik,
kollane, ootab just sirpi.
Kraavipervel roostetab lepp.
Küll need valmivad põllusiilud,
mida niitnud mu vahe vikat,
küll need valged leivaviilud,
mida on lõigand mu nuga, küll need tunduvad pikad!
Otsast alata, lõppu ei näe,
nõnda suur on see viljanurm.
Vikat külmetab vana käe,
noapääst villid lööb pihku
enne kui lõikab surm
ja köidab mu vihku.

Bernard Kangro
Mäevaim

Siin nagu meri mägedeks on hangund.
Kui palju tuult läind purjedele raisku!
Neid nüüdki kaugel lipendab ja paistub,
kuis laeva kuju pilvedesse kandund.
Siin rahutult lööb vastu taevarandu
maapinna ürgne lainetus ja paiskub
sest sinerusse määratuid ning laisku
mäekuhilaid, mis silmapiiriks pandud.
Siin rändan ringi, ikka tipult tippu.
kui pikne müriseb mu võimas samm
ja mägedes mu hingus kümnelt kordub.
Kui minust vahel kaob titaanlik ramm
ja rõhuv jõuetus mu põue kipub,
siis i n i m e s e n a poen alla orgu.

Karl Ristikivi  

 1912 Läänemaa - 1977 Rootsi Kuningriik

 

Eluloost

 Karl Ristikivi sündis 16.oktoobril 1912 aastal Läänemaal, Varbla kihelkonnas. Tema lapsepõlve ja noorust märgistas vallaslapse staatus- Liiso poeg. Varbla kuueklassilise algkooli lõpetamise järel asus ta 14-aastaselt edasi õppima Tallinnas. Poeglaste Kaubanduskooli lõpetas Ristikivi 1930 aastal. Seejärel õppis ta õhtugümnaasiumis Tallinna Kolledž.(4-aastase kursuse lõpetas rekordiliselt ühe aastaga 1931–1932). 1936. aastal astus Tartu Ülikooli ja valis erialaks geograafia, lõpetas cum laude 1941.aastal. Ristikivi elas alates 1936. aastast, mil asus ülikooli õppima, Tartus. Ta esimene korter oli Narva tänavas Tähtvere linnaosas. Hermanni tänava vastvalminud majja läks ta üüriliseks alles 1940. aasta sügisel, saades seal elada vaid 3 aastat (1940—1943). 1943. aastal astus ta Saksa sõjaväkke, sest vabatahtlikuna ootas teda esialgu staabitöö ja ta lootis, et ei pidanud minema rindele. 1943 aasta novembris, sõjaväest puhkuse saanud, põgenes Ristikivi Soome ja sealt edasi 1944 aasta septsmbris Rootsi. Esialgu elas ja töötas ta Uppsalas. Alates 1950. aastast kuni surmani elas ta Stockholmi eeslinnas Solnas. Rootsis kindlustusseltsis, hiljem haigekassa ametnikuna.

 

Luulekogu:  "Inimese teekond" (1972)  

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,

kuigi me seda ei näe.

Iga mõte, mis tuleb ja läheb,

jääb kuhugi alles.

See, mis sa naeratades kinkisid,

võib kunagi otsa saada,

aga naeratus jääb.

Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,

jääb igavesti ootama.

Isegi ütlemata jäänud sõnad

on mõttes öeldud

ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv

saab täita aja ääretud salved.

Kuidas muidu üksainus silmapilk

võib kivi paigalt veeretada.

 

See, kellele on vähe antud,

kannab seda oma südame kohal.

See, kellele on palju antud,

pillab kõik käest maha.

 

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

 

Kojuigatsus -- kauguseigatsus



Kojuigatsus -- kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija -- tuulteotsija
metsa ja mere piirimail.
Sünnihirm -- surmahirm,
mõlemast otsast sõlmitud elulõng.
Olemine -- mitteolemine,
üks neist on uni
ja teine ei ole sedagi.

Eluloost ja loomingust- internetis:

http://www.videvik.ee/497/risti.html

http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Ristikivi

http://en.wikipedia.org/wiki/Karl_Ristikivi

http://luulemaailm.pbworks.com/Karl-Ristikivi

http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?lk=11491

http://miksike.ee/documents/main/lisakogud/kirjandus/ristikivi.htm

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8988&catid=7&Itemid=9&issue=3257

Karl Ristikivi luulet saab internetis lugeda:

http://www.litterature-estonienne.com/ristikluulet.html

http://research.cyber.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/RistikiviK.php

Ilmar Laaban

1921 Tallinn  - 2000   Rootsi Kuningriik

http://2.bp.blogspot.com/_5wUPFCGo68w/SCRI24Tw93I/AAAAAAAAALg/HgROiMG5GqY/s400/kirjand1.jpg

Ilmar Laaban 11. XII 1921 – 29. XI 2000

Eesti sürrealismi isaks nimetatud Ilmar Laaban on sündinud Tallinnas 11. detsembril 1921.

Õppis 1934- 1940 Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis. Aastail 1939 – 40 ja 1941 – 42 õppis ta Tallinna konservatooriumis kompositsiooni ja klaverit ning 1940 – 43 Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas romaani keeli. 1943. aastal põgenes Laaban Hitleri armee poolt okupeeritud Eestist Soome kaudu Rootsi, kus jätkas õpinguid Stockholmi ülikoolis, õppides romaani keeli ja filosoofiat.

Ilmar Laaban on tegutsenud Stockholmis vabakutselise kirjaniku, publitsisti ja lektorina. Ta on olnud ka Prantsuse ja Itaalia eliitajakirjade Skandinaavia korrespondent. Rootsi kultuuriringkondadele on Laaban saanud laiemalt tuttavaks Rootsi raadios peetud loengusarjadega prantsuse modernsest kunstist. Külalislektorina on ta pidanud loenguid prantsuse kunstist ka USA ülikoolides. Aastal 1975 sai ta Rahvusvahelise Kunstikriitikute Liidu liikmeks.
Ilmar Laaban sai 2000. aastal sihtasutuse Eesti Rahvakultuuri Fond tänuauhinna.

Viimasel viiel eluaastal oli aheldatud ratastooli ja kõnevõimetu. Suri 29. novembril 2000 Stockholmis.

Laaban hakkas luuletusi avaldama 1936. aastal.
Looming:
Viljeles esimesena eesti keeles sürrealistlikku luulet.
* "Ankruketi lõpp on laulu algus" (1946)
* "Rroosi Selaviste" (1957)
* "Oma luulet ja võõrast" (1990)
* "Marsyase nahk" (1997)
* "Magneetiline jõgi" (2001)
* "Sõnade sülemid ja sülemite süsteemid" (2004)

Sein ei ulatu laeni

Sein ei ulatu laeni
laup ei ulatu luuni
distants

Mõtelda luutult
naeruks lindudele
kes pesitsevad seina küündimatul serval

Mõtelda luutult
märja krohviga täiteks
kuni märkad
et krohv on vaid valge ega ühenda

Lühenda mõttekäiku

Läbi õhu kulgevad ergud
saates sädemeid
mida tuul lakkamatult suunast kõrvale puhub
sein
ei ulatu laeni