Arstidest eesti luuletajad


Arstid või arstiteadust õppinud eesti luuletajad

Tundub, et nende luule on eriala tõttu erilaadne ...



FRIEDRICH REINHOLD KREUTZWALD
26. detsember 1803 Jõepere mõis – 25. august 1882 Tartu




http://www.litterature-estonienne.com/kreutzwald.jpg



Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis 26. (14.) 12.1803 Virumaal

Kadrina kihelkonnas pärisorjast kingsepa perekonnas.

Kreutzwald omandas alghariduse Rakvere linna-algkoolis,
seejärel õppis Rakvere kreiskoolis ning alates 1819. aastast Tallinna kreiskoolis.
Pärast Tallinna kreiskooli lõpetamist töötas õpetajana.
1826-1833 õppis Tartu Ülikoolis arstiteaduskonnas.

Ülikooli lõpetamise järel töötas Kreutzwald Võrus linnaarstina kuni 1877. aastani.

18. augustil 1833. aastal abiellus Kreutzwald Marie Elisabeth Saedleriga, pulmad toimusid Viru-Nigulas.

Võrus asub Kreutzwaldi majamuuseum.

Friedrich Reinhold Kreutzwald suri 25. (13.) 08.1882 Tartus.

Kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas Maarahva kasulist kalendrit.
Tema tõlkelised jutustused "Reinuvader Rebane" ja "Kilplased" on tänapäeval lasteraamatud.
Kreutzwaldi värsiloomingul (kogu Viru lauliku laulud, poeem Lembitu),
mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.

Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos Kalevipoeg,
sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks.
Rahvaluulele toetuvad ka Eesti rahva ennemuistsed jutud.
Neid jutte nagu Kalevipoegagi on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.

Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu.


Friedrich Reinhold Kreutzwald
Sinu pilt
(Lenau järele)


Päev veeremas, mets kumamas,
ja õhtu ehapunal
näen ma su pilti õitsemas
nii kaugel õnnetumal.


Paist' hele lahke ehatäht
mul sinitaeva võlvil,
on näha temaga su pilt
ka kõrgel tähetelgil.


Kuu hiilgastatud metsa sees,
kus õhtutuuled mängil,
on sinu pilt mul silma ees
kui magaks lain'tesängil! —


Mets kohiseb, ja pilve all
on maru piksesõuded,
ma maalin, piiga, osavalt
siis pilvesse su palged.


Ma näen, kuis välgud sädevalt
su näole a'avad lõkkeid,
kui himuvolid kangemalt
mul kihutavad mõtteid.


Seal tõuseb kaljult metsalind
ja läheb kiirelt lendu;
nii võõrdund minult rõõmu rind
ja põgenenud peitu.


Ma olen kuristikule
nüüd kalda ligi tõtnud,
mis päikest oma rüpesse
veel iial pole võtnud.


Seal aga näen ma tema ööst
su pilti kaunilt paistvat,
ei iial ole lahkemast'
su silm mull' vastu naernud.


FRIEDRICH ROBERT FAEHLMANN
31.XII.1798 - 22.IV.1850

 



http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/f/f5/Friedrich_R_Faehlmann.jpg/180px-Friedrich_R_Faehlmann.jpg



Friedrich Robert Faehlmann (31. detsember 1798 Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu) oli eesti kirjamees ja arst.

Sündis Ao mõisa valitseja pojana, võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada.

Õppis 1810–1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu gümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.

Doktoriväitekirjaga Observationes inflammationum occultiorum ("Tähelepanekuid sisemistest põletikkudest"; 1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale.

Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–1850 ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843–1845 farmakoloogia- ja retseptuurikursust.

Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri "Mein Streit mit Nolcken" 1842, eesti keeles "Postimehes" 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.

Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" (Muistend Kalevipojast (ÕES-is 1839, eesti keeles 1915) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.

1840–1852 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset kunstmuistendit ("Loomine", "Vanemuise laul", "Koit ja Hämarik" jt.; eesti keeles 1866, 3. trükk 1986), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti "Emajõe sünnis" ja "Keelte keetmises") ning soome mütoloogia ("Kalevala", Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica") ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti.

Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.

Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood "Suur on Jummal so ram", ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid "Järva-ma vanna-mehhe õppetussed", ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus "Piibo jut", ilmunud 1846). ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav "Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik", 1842, populaarne "Kalendritegija kimbus", 1846 jt.) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendrites jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõugete ja sarlakite kohta).

1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse "Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845".

Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule. 1936 ilmus Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (eesti keeles 1976).

Faehlmann on maetud Tartu Jaani kalmistule. Hauakivil on tema lemmiklause "Elu on lühike, ideaalid on igavesed."

Tartus Toomel Vana Anatoomikumi ees on Faehlmanni mälestussammas (Voldemar Mellik; 1930).

Tartus on säilinud ainult üks Faehlmanni elukoht (Ülikooli 21), kus ta elas 1843–1847.

Vaino Vahing ja Madis Kõiv on kirjutanud Faehlmannist näidendi.

Faehlmanni loomingu uusimaks koondväljaandeks on Teosed (I-II, 1999-2002, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu).


AUGUST ALLE 
31.VIII.1890 - 8.VII.1952

 

tagasi 


 

August Alle — (1890-1952) luuletaja, följetonist ja publitsist. Alustas kirjanduslikku tegevust uusromantiliste värssidega perioodikas (1911), sealhulgas "Noor-Eesti" väljaannetes, kuulus "Siuru" ringkonda. Esikkogu "Üksinduse saartele" (1918) allusioonid näitavad head antiikmütoloogia ja ajalootundmist. 1920. aastate alguseks oli Alle oma teravate kirjalike ja suuliste väljaastumisetga tuntuks saanud kui sõjakas ja skandaalilembene kirjandustegelane, kellel oli oma aja noortele suur mõju. Ta võttis aktiivselt osa radikaalsete ajakirjade "Murrang" ja "Tarapita" väljaandmisest (1921-1922). Ajalaulude kogus "Carmina burana"(1921) ründab Alle Eesti tõusikkodanlust ja kujutab revolutsiooni Venemaal; nendele motiividele resoneerivad autori isiklikud läbielamised. Pihitmuspoeemis "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust" (1925) põimuvad mälestused noorusajast, revolutsioonilisest Petrogradist ning sõjajärgsest Tartust. Kriitiliste groteskide ja följetonide kogu "Lilla elevant" (1923) annab groteskse ja värvika pildi omaaegsest boheemlaskonnast. Kuigi Allest kujunes välja eesti kirjandusloo üks tähelepanuväärsemaid epigrammimeistreid, jääb tema kirjanduslik tuntus põhinema siiski 1920. aastate esimese poole loomingul.
Pseudonüümid - 8:
-e.
A. A.
Ben Itka
E. R. Burroughs ( koos K. A. Hindrey ja P. Vallakuga )
Logofaag ( huvitav- nagu Barbaruselgi ? )
O. Virgula
Ssu-Ssu ( oletatav pseudonüüm )
Virr–Vurr ( koos G. Suitsuga )

Eludaatumid
Sünniaeg: 1890-08-31
Sünnikoht: Viljandi
Surmaaeg: 1952-07-08
Surmakoht: Tallinn
Maetud Metsakalmistule.

Haridustee:
Tema haridustee algas Viljandi kihelkonnakoolis, kust ta läks edasi õppima Narva õhtukooli.
1915. aastal sooritas ta eksternina gümnaasiumi lõpueksamid Orjolis.
1915-1918 ÕPPIS TA SARAATOVI ÜLIKOOLIS ARSTITEADUST.
1937. aastal lõpetas Alle TÜ õigusteaduskonna.

Töötanud:
Saraatovi ülikooli lõpetamise järel töötas Alle Eestis lühemat aega ametnikuna,
ajakirjanikuna ja lektorina ning pärast TÜ lõpetamist vannutatud advokaadi abina,
olulisema aja aga vabakutselisena.
Alle kuulus EKL juhatusse ning ajakirjade "Viisnurk" ja "Looming" toimkonda.
Aastatel 1946-1952 oli ta "Loomingu" toimetaja.

Tegevusala: koduõpetaja, luuletaja, publitsist, ajakirjanik


August Alle luulekogud on järgmised:
Üksinduse saartele (1918)
Carmina Barbata (1921)
Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust (1925)
Ummiklained (1930)
Karmid rütmid (1934)
Lilla elevant (1923)
Epigramme (1944)


* * *

Nii noorelt ollakse ju ülemeelik:
liig palju juureldakse naise hingega,
mis ainult aluspesu moodiäri
korseti, siidisukkade ja kingega.
Mees õnnis see, kes ealgi ei päri
kui padi pehme puhast pööri,
kes võtab naist kui väikest voodilooma:
ei vaja tema püstolit, ei nööri -
klosetti minna ennast üles pooma...
Ei ole naisel hinge! Enne inimest
lõi Looja vormi liivaterale, puulehele,
ent hinge puhus sisse ainult mehele,
ja Aadamaks sai savimullast kest!
Kuid Eevale sai hingeks kuvves meel,
meest petta oskus, sivvu keel!

 

JOHANNES BARBARUS

 1889-1946

http://www.litterature-estonienne.com/Barbarus.jpg

 


Johannes Barbarus (Johannes Vares) — (1889-1946) luuletaja ja literaat. Üks vähestest kirjanikest, kes hea arstipraksise tõttu Pärnus ei sõltunud kirjanikele antavatest toetustest ja võis lubada endale teravaid ühiskonnakriitilisi väljaastumisi. 1920. aastatel oli Barbarus tuntud kui viljakas ja ekspansiivne luuletaja ning frankomaan. Tuli kirjandusse uusromantiliste luuletustega ajakirjas "Noor-Eesti" (1910). Kuulus "Siuru" lähikonda, tema esimesed värsikogud "Fata-Morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919) ja "Katastroofid" (1920) on kantud sensuaalsust ja naudinguid ülistavast paatosest, mis trotsis seniseid traditsioone ja moraalinorme kirjanduses. Barbarus võttis aktiivselt osa opositsioonilise rühmituse "Tarapita" (1921-1922) tegevusest. Ajalaulude kogu "Vahekorrad" (1922) on mõjutatud ekspressionismist. Ideeliselt oli lähedane rahvusvahelise kirjandusorganisatsiooni "Clarté" vaadetele, oli nende tutvustajaks Eestis. Tegi katset reformida eesti luulet prantsuse eeskujul püüdes eesti kirjandusse tuua teaduse ja tehnika edusammudele vastavaid kiireid rütme. Kogus "Geomeetriline inimene" (1924) on valdav graafiline eksperiment ja kubistlik-konstruktivistlik tehnika. Järgmine kogu "Multiplitseerit inimene" (1927) jätkab käibetõdede lammutamist. Autori ekspansiivne luuletajakarakter ja väljakutsuvad vormieksperimendid ei leidnud 1920. aastate kirjanduselus küllaldaselt mõistmist. Kaasajal võib Barbaruse varasemasse loomingusse suhtumist segada teadmine, et tegu on hilisema nõukogude riigimehe Johannes Varesega (1940-1946).

Eludaatumid
Sünniaeg: 1890-01-12
Sünnikoht: Heimtali v. Paisu khk. Viljandimaa
Surmaaeg: 1946-11-29
Surmakoht: Tallinn
Surmapõhjus: enesetapp
Tegevusala: arst (günekoloog), luuletaja, kirjanik, ühiskonnategelane

Psudonüümid: 8
Cello,
J. B.
J. Barbarus
Joh. Barbarus
Johannes Barbarus,
K. Barbarus
logofaag
T. Barbarus


Johannes Barbarus
Joovastus


Oh naine jumalik, Sa imbunud mu verre,
kui päike kiired heitnud oled merre,
mu ihumerre omad silmad mahed,
nüüd kadund piirid - hävinenud vahed.

Mis muud me oleme, - kaks lahutatud rakku,
kaks lüli köidetud nüüd ühte jakku,
ah nõnda taevalik... nii olla mõnus,
üks teisest uimastet ja aher olla sõnus...

Las himuvikatid meis niita patuloogu,
las õõtsuda meis veri - minna hoogu,
täis kire mürki - me kui humalad,
üksteise hinge, keha jumalad...


Johannes Barbarus
Õudne meeleolu


Kui raisk ma vedelen, kui balsameerit surnu,
näen ümber tardund verd, näen tapetute virnu,
õrnpalgeid sinimuhulisi - tarretanud silmi,
mis lahti veel; kui otsiks uusi ilmi
need meeletumad pilgud. Avat huuled
veel nagu räägiks, mida vaevalt kuuled.
Käed valged sirutet, kui püüaks päikest
mäe tagant tõusvat - punast vereläikest.
Või on need kallistusiks naisel visat vastu,
kes nutab ahastuses, kardab ligi astu.
Tumm needmine, mus hirmsam hädakisa
poob üles need, kes kõige selle isa...

Kui raisk ma vedelen, kui balsameerit surnu,
Ei saa ma armastusest laulda sõnu õrnu...