Doris



Temasta maha jäänud jälgi loevad
kel juhtub olema seesama tee.
Ja mõned pilavad ja mõned poevad.
See puutub teda, teiseks küll ei tee.


Ta jätkab ikka oma jäljerada.
Liig tujukas, et olla Lemmik Loom.
Ja kuigi teda püüti kodustada,
jääb talle lõpuni ta kassiiseloom.

  

  

 

DORIS KAREVA

SÜNDIS 28. 11. 1958 


 

Eluloost

Doris Kareva on eesti luuletaja. Doris Kareva sündis Tallinnas, 28. novembril 1958, helilooja Hillar Kareva perekonnas. Ta õppis 1966–1977 Tallinna 7. Keskkoolis ning astus 1977 Tartu ülikooli filoloogiateaduskonda, mille ta lõpetas inglise filoloogina 1983. aastal. 1979 asus ta tööle ajakirja Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina, hiljem kirjandustoimetajana. Ta on praegugi ajalehe Sirp toimetuse kolleegiumis. Aastal 1982 sai Doris Kareva Kirjanike Liidu liikmeks. Alates aastast 1992–2008 oli ta ka UNESCO Eesti rahvuskomisjoni peasekretär.
Alates 2009. aasta algusest on ta ajakirja Meie Pere peatoimetaja.

 Luuletaja Maria Lee on Doris Kareva tütar.

 


Looming

1974. aastal debüteeris luuletustega ajakirjas Noorus
"Päevapildid" (1978)
"Ööpildid" (1980)
"Puudutus" (1981)
"Salateadvus" (1983)
"Vari ja viiv" (1986)
"Maailma asemel" (1991)
"Hingring" (1997)
"Armuaeg" (valikkogu, 1991)
"Fraktalia" (2000)
"Mandragora" (2002)
"Aja kuju" (2005)
"Lõige" (2007)
Doris Kareva on olnud ka paljude luulekogude koostaja ja tõlkija
"Aastaajad eesti luules" (1999)
"Sina ja mina" (2001)
"Kabir" (2003)
"Väike värsiaasta" (2003)
"Rogha Danta. Seitse iiri luuletari" (2005)
"Surmapõletaja" (2006)
Tunnustused
Vabariigi kultuuripreemia luulekogu "Maailma asemel" eest.
Eduard Vilde preemia "Mandragora" eest.
Juhan Liivi luuleauhind 1991. aastal.
Kareva looming Eesti teatrilavadel
"Mandragora" (Tallinna Linnateater; lavastaja Jaanus Rohumaa; esietendus 30. aprillil 2003).

28.11.2008 Postimehes kirjutas Rein Veidemann Doris Karevast- Eesti Ophelia http://www.postimees.ee/?id=52607:

 Aga luuletaja Kareva on oma eheduses just see, mida kannab endas Ophelia: religioosselt andumuslik, armastusjanune, vabaduse ja paratamatuse piiril heitlev, küsiv ja sealsamas vastav, õrn ja habras ja murdumiseni suure hingega – vaid naine.

Ophelia monoloog

Vaid naine olen. Ning seetõttu tumm.
Pilk kisendab – ent naeratavad huuled.
Mu kallis! – Taanimaa on türm!
Siit põgeneme!
Tuled?...
Ah, õigus – tulla sa ei saa,
sest kättemaksu oma ihus kannad.
On kuningatel asju ajada.
Kuid mida tegema peab
kuninganna?
Vaid naine…ning seetõttu õrn kui laps
jõu jõhkra vastu, mis on talle jumal.
Tean, keda himustas su kättemaks.
Kuid keda lõpuks tabas ta,
mu rumal?
Jah, armastus on kahe teraga.
Võid murda – asja olemust ei muuda.
Ma isast vabaks kuidagi ei saa.
Ja isatapjast…
lahkuda ei suuda.
Vaid naine olen. Saad, siis andesta.
Te tahtel umbtee eal ei kao
mu jalust.
Jääb ainsaks väljapääsuks hulluda
mul valust.


Lisaks klassikalisele kirkusele, mis sellest luuletusest vastu vaatab, kannab see endas mu meelest enamiku Kareva luule kvaliteetidest. Ehk siis teisisõnu, me leiame siit Kareva autorikujundi, aga ka teisal aina korduvaid-varieeruvaid teemasid ja märksõnu. Leiame otsekui ühes tilgas peegeldumas kogu Kareva luuleilma. Jah, kõigepealt see kirglik, ennastunustav ja salapärane naiselikkus, mis on ajendanud Karevas nägema 20. sajandi lõpukümnendite eesti luule Underit. Ja sealsamas enesejuurdlus ning selitamistung. Ja sisendav pöördumine, üleskutse – see, mis arvatakse Karevat siduvat Alveriga. Ja hinnang sellele maailmale. Ja paratamatuse ahelad. Meeleheide kõrvu otsusekindlusega.

1991. aastal ilmunud «Armuaega» on Andres Ehin võrrelnud Erose ja Thanatose kooslusega. «Iseäranis suurt huvi pakuvad luuletajale inimolukorrad, kus armu- ja surmataju langevad sedavõrd ühte, et neid pole võimalik käsitleda eraldi,» kirjutab Ehin ja möönab, et «küllap on D. Kareva arvates hingeliselt täiuslik ainuüksi niisugune inimene, kes on taoliseks tajumiseks võimeline». Veel osutab Ehin ühele joonele, mis näib läbivat kogu Kareva luulet – niisuguse täiusliku hetke saavutamise püüet, «mis koondades mineviku, oleviku ja tuleviku, lakkab olemast hetk».

Ott Raun lisab sellele Kareva «Maailma asemel» (1992) arvustuses: «Ilmselt on õigus neil, et armastus on DK elamisviis, kuid kuna luuletaja on jõudnud mõistete nihutamises täiuslikkuseni, siis olevat võimalik, et Kareva on «jõudnud sinnamaale, kus «surm» kõige vähem surma ja «armastus» armastust tähendab».

Ütleksin, et see nihutamine toimub üldistuse suunas, kus ühel pool on tunnetamatu, aga võimalustetiine eimiski ja teisel pool absoluutse täiuse ettekirjutus. On mitut puhku tõdetud Kareva luule vertikaalsust – hinge süngematest sügavikest kõiksuse küütlevasse kõrgusse.

Kareva tee on puhastustuli. Ta viimati ilmunud kogudes leiame deklaratiivsust, sellist  tõeselitust ja olemuse tabamise tungi, mida võiks iseloomustada kui puhast metafüüsilist kogemust. Olengi Kareva luule kriitikast leidnud rahulolematuse märke: Kareva väljendavat liialt tõde, mis jäävat aga oma abstraktsuses kandepinnata – nõnda saavat luulest filosoofitsemine (Vikerkaar, 10/11 1998).

Siiski, siiski…Kareva mõtteluules ei puudu distsipliin. Üldmõistete kuhjavas loetelus ja seda katkestavates pausides on maagiat. Samas ei jää Kareva lootma, et keel ehk veab ise sihile, seda enam keel, mille kujundivõimet ta nii hästi valdab. Ei – Karevas on ka niisama palju vahedat analüüsi, mis mingil hetkel ühendub intuitiivse äratundmisega. Loetagu vaid tema esseed Juhan Viidingust «Tühi tool» viimasest Loomingust.         

Minu jaoks kujutab Doris Kareva looming jastkui kaasajastatud sünteesi Betti Alveri ja Marie Underi luulest. Olen tema luule suur austaja, pean teda parimaks kaasaegseks poetessiks Eestis.

Kolm lemmikluuletust Kareva loomingust:

 Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi

 
Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.

Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

 

Vananen kauniks

Vananen kauniks
ja vabanen lootuse pandlasti,
mis läbi elu peksnud mind
pettumusrihmaga.

Valu on hirm valu ees.
Hirm on hirm karta.
Kõikide püramiidide põhjus on
silmapilk.

Ei jõua kirjutada puhtandit

Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.

Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.

Ja viimast selgust
ära igatsegi ---
see puudub elavas.

 

Elu ja uni

  
Elu ja uni - lehed
ühelt ja samalt puult,
ruumitust raamatust.

Kes loeb järjest, see      
elab,
kes lehitseb, see näeb 
und.

Elu ja uni - kaks õde.
Kolmas, noorim, on surm.

 

http://et.wikipedia.org/wiki/Doris_Kareva

http://www.postimees.ee/?id=83753

http://www.ekspress.ee/2008/12/04/areen/5676-imestus-ei-lakka

http://research.cyber.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/KarevaD.php

http://www.ylejoe.parnu.ee/taimi/index.php?option=com_content&task=category&sectionid=4&id=17&Itemid=28

Pildid Käsmust ja Doris Kareva luuletused:   http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.tdl.ee/~anumai/kasmu/rand2.jpg&imgrefurl=http://www.tdl.ee/~anumai/kasmu.html&usg=__6Qet5eKrmbL3SFmBISfCHfdP9Ik=&h=229&w=336&sz=30&hl=en&start=145&tbnid=F-Yl_9HvF5_1aM:&tbnh=81&tbnw=119&prev=/images%3Fq%3DDORIS%2BKAREVA%26start%3D140%26ndsp%3D20%26hl%3Den%26sa%3DN