JUHAN VIIDING  1.juuni 1948 - 21. veebruar 1995

 

 

                                                                                                                                                                  

                                                     1948 -1995

http://www.youtube.com/watch?v=6-vzNmhRXys&feature=player_embedded

 

Eluloost 

Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948 Tallinnas. Tema isa oli kirjanik Paul Viiding. Ta oli neljalapselises peres noorim, ainuke poisslaps. Ta oli intellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk. Haridustee kulges kuues üldhariduslikus koolis, keskhariduse omandas ta töölisnoorte keskkoolis. Aastatel 1968-1972 õppis Viiding Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti erialal, selle lõpetamise järel töötas Tallinna Draamateatris näitlejana. Juhan Viiding otsustas lahkuda siitilmast 21. veebruaril 1995.

Loomingust

 Luuletusi on ta pidevamalt hakanud kirjutama 1965. aastast. Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A.Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. Ta sai ka J.Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J.Liivi luuleauhinna (1983). Tema loomingu tippaeg oli seitsme- ja kaheksakümnendad. 
 

Juhan Viidingu luule jaguneb kahte perioodi.

Esimesel perioodil oli ta pseudonüümiks Jüri Üdi.  

Jüri Üdi nime all avaldati esimesed luuletused 1968. aastal ajakirjas “Looming”. Kuulsust kogus ta ka luulekogu “Närvitrükk” tegemisel koos kolme teise tema põlvkonna luuletajaga: Toomas Liivi, Joel Sanga ja Johnny B. Isotammega. Sellele järgnesid juba tema üksikkogud “Aastalaat”, “Detsember” (mõlemad 1971), “Käekäik” (1973), “Selges Eesti keeles” (1974) ning “Armastuskirjad” (1975). 

Teise perioodi alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, kui luuletaja esimest korda oma pärisnime all luuletusi avaldas.

1978. aastal ilmus kogumik Jüri Üdi parimate paladega, kuigi juba Juhan Viidingu nime all. Jüri Üdi kadus eesti luulemaastikult ja saabus uus luuletaja - Juhan Viiding.

Viidingul ilmus lisaks “Ma olin Jüri Üdi”-le (1978) veel kolm kogumikku: “Elulootus” (1980), “Tänan ja palun” (1983) ning “Osa” (1991).

Kogumikus " Elulootus" ilmnevad selged viited enesetapule. Luuletuses " Näidend".   

 

JÜRI ÜDI

Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand
ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad
ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid
ka kahhelkive seina
ei oska laduda
ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda


JUHAN VIIDING


Näidend

Neljas vaatus pidi kohe algama,
publik kogunes, sest antud oli märk

Neljas vaatus pidi kohe algama,
publik kogunes, sest antud oli märk

Mind peatas enne viimast etteastet
üks käharpäine, mehine kolleeg
ja seistes trepil kõrgemal paar astet,
mult küsis nii see mehine kolleeg:

Kui palju, Juhan-poiss, sul olnud osi neid,
kui palju, Juhan-poiss, sul olnud osi neid,
kus mängu käigus surma saama pead?
Neid osi peast kas nimetada tead?

Ma vastasin: neid olnud neli-viis,
ma vastasin: neid olnud neli-viis,
ja küsisin, et miks sa küsid siis
ja küsisin, et miks sa küsid siis.
Mu meeskolleeg siis silma vaatas mul
ja ütles nii: kas on ka teada sul,
kas sa ka tead, kas sina seda tead
et see ei pidand tähendama head.


http://www.youtube.com/watch?v=xroYkXoilpE&feature=player_embedded

http://www.youtube.com/watch?v=L1-E7BSmAZg&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=6-vzNmhRXys&feature=player_embedded

*******************************************

JUHAN VIIDING

Kahe rännumehe tee

 

Kahe rännumehe tee viis mööda jõest
Kaldal kaunis neiu valas pisaraid
Neiu ütles: ei saa üle Emajõest
Aga mehed sellest niigi aru said

Noorem rändur võttis neiu kätele
Üle jõe ta viis ja pani kaldale
Tuli tagasi ja kuivatades end
Ütles teisele: meil aeg on minna vend

Paari tunni järel küsis teine mees:
Kas sa puhas oled oma südames
Kas ei toonud sulle patumõtteid see
Kui sa neiu viisid süles üle vee

Noorem rändur seisma jäi ja ütles nii:
Jätsin neiu mitu tundi tagasi
Mina neiu panin maha ammugi
Sina kannad teda ikka edasi

*******************************************

JUHAN VIIDING

MEHEST


Mu mees on hull - ta on nii tavaline,
ta juba kaua proovib tavalisust,
ta harjutand on üliharilikkust.
Ja selle kohta tavaline näide:
ta kallistab mind ebatavaliselt
ja liiga õrnalt, liiga pikkamisi
ja läbimõeldult, arvates, et nägi
mind seda tahtvat - erlisi võtteid.
Ei, pole vaja. Tahan lihtsaid mõtteid
ja otsekohest tegutsemisviisi.
Oh miks ta küll mind tookord läbi nägi,
miks küll ei võinud jääda vanaviisi?
Miks imendusin tema eluviisi?


*******************************************

JUHAN VIIDING

sügisemees tõmbab koomale
hommikukuue
õhtul
ja õhtukuue
öösel
sügisemees
läheneb oma südamele
suleb suu
suudleb unes
kõiki suvenaisi
vaatab öhe
ja kõneleb
kinnisilmi
käed ristis
maaga ja taevaga
sügisemees aimab
kodutuna
oma algavat rändu
koju

 

*******************************************


JUHAN VIIDING

Siin

olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.

Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.

Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.

Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.

 

*******************************************

JUHAN VIIDING

Ta kartis iga puhta mõtte puhul

Ta kartis iga puhta mõtte puhul
et äkki on ta vagatseja ning
ta küsis igal võimalikul juhul
kuskohas asub inimese hing
ta kartis kõige rohkem hingerahu
ta arvas et see pole inimlik
mis rahmelduserööpasse ei mahu
ta arvas nii et see on jumalik
või loomalik või loomulik või jube
kui miski sügav teda läbistas
ta müüris kinni oma hinge tube
ja leebeid tarku laialt häbistas
miks nad ei hõiska miks ei tõsta tuju
miks karjakaupa simmanil ei käi
ta ellu äkki ilmus püha kuju
sest hetkest püha tema ellu jäi

*******************************************

Juhan Viiding

NÜÜD ON MUL SELGE

nüüd on mul selge
miks ta minust loobus
mu naerus oli
nuttu üleliia
pää õlgadel kui
pimedate gloobus
mis tuleks pooleks-
saagimiseks viia

sai selgeks seegi
mida vaevalt usud
et ühte imet
usun nimetut
et templid sama
kaunid on kui rusud
et igas tule-
kus on minekut

et igas surmas
sama palju sünde
kui meres vett
ja taevas saladust
et noores elus
sama vähe sunde
kui elus mõtet
kivis armastust

ta loobus siis kui
kõik jäi tema kanda
sest mul ei ole
mida anda-võtta
ja kus ei ole
sinna ei saa anda
ja kes ei sõdi
see ei lähe sõtta

hää küll ma lähen
olen nagu udu
ja laskun vihma-
lume-rahena
ei tule armas-
tusest iial puudu
sest kes on üks
on üks ka kahena

 


********************

Jüri Üdi

Laul Sinule Detsembris


Detsembris oled tabamatuks saanud
ja siiski selgemaks kui ükskord üleeile
Jäin väljarändajaks kes kauaks jäänud
on sinna talve mil su teisik tuli meile

Ei võigi teada kus su mälestusi magab
maamajas unises kas kustub kaminaid
või värske lume all mis varjab ühte suve
kes kuulas kumalase sooje suminaid

Sa olid päevatõus ja hommikune rohi
mil mööda nägu ujus suuri kastepiisku

Uut suve pelgan kuigi peljata ei tohi
mu sõrm peab järge aga süda tõmbab liisku

----------------------------------------

Üht musta tüdrukut tean vanal vaselõikel
kes valget vanamehemaski hoiab süles
Ja hetkeks suurtes silmades on kõik veel
Ja vana surimaski äratab ta üles

*******************************************

Vegetatsioon (teadlik)

Teeme näo, nagu poleks kuulnud.
Teeme nii, nagu üldse ei teaks.
Mitte midagi, mitte iial.
Siga jääb seaks.


*******************************************

Jüri Üdi

Surun silma vastu koobast, kus on saatan.
Teisest silmast tuleb välja jumalime.
Märkad, kuidas, aga mitte mida vaatan.
Ja sa eitad mind, kuid see on jaatamine.

Surun kõrva vastu oma pead ja kuulan,
mida tehakse mu sees ja kuidas siis.
Saanud teada, teisest kõrvast välja voolan.
Aga see on sootuks kõrvaline viis.


*******************************************

Jüri Üdi

nüüd on mul selge
miks ta minust loobus
mu naerus oli
nuttu üleliia
pää õlgadel kui
pimedate gloobus
mis tuleks pooleks-
saagimiseks viia
sai selgeks seegi
mida vaevalt usud
et ühte imet
usun nimetut
et templid sama
kaunid on kui rusud
et igas tule-
kus on minekut
et igas surmas
sama palju sünde
kui meres vett
ja taevas saladust
et noores elus
sama vähe sunde
kui elus mõtet
kivis armastust
ta loobus siis kui
kõik jäi tema kanda
sest mul ei ole
mida anda-võtta
ja kus ei ole
sinna ei saa anda
ja kes ei sõdi
see ei lähe sõtta
hää küll ma lähen
olen nagu udu
ja laskun vihma-
lume-rahena
ei tule armas-
tusest iial puudu
sest kes on üks
on üks ka kahena


*******************************************

Jüri Üdi

HETK


Teadsin, et sina, surmale kalduv,
mõistmise sisse püsima jääd.

Nii ma suudlesin jalataldu,
mis olid külmad. Täiesti jääd.

Puutudes käsi, jäin nende külge,
suudlesin neid ma, habemes hall.

Veel oli väljas natuke valge.
Nüüd on pimedus liivade all.

Täiesti terav, täiesti valus -
käis minu kannul viimne passioon.

Just nagu seest,
kuid ometi väljast

on need ohvrid, mida ma toon.

 

*******************************************

Jüri Üdi

Surmakuulutus


tol õhtul juhtus õudseid vaheseiku
kitarr läks katki ja üks linnupuur
mu sõbrad surusid mind vahekäiku
ja selgus oli hämmastavalt suur

üks härra platsilt voorimehe võttis
ja sõitis kalmistule kus mu isa haud
ta kaevas küüntega ja vihast nuttis
kui lõpuks käe all oli kirstulaud

mu isa luud ta keeras mantli sisse
ja voorimees viis pidumaja ette
ma mäletan ta vaarus uksest sisse
ja viskas kondid minu jalge ette

nad naelutasid siis mu vastu seina
ja minu pihta täpsust visati
sa tundsid ehtsat ajaleheleina
kui igast kõrist surma kisati

 


*******************************************

Jüri Üdi

kui ma märkan alasti naist
kas unes ärkvel või pildil
mu pilk langeb otsemaid
ühte kohta ta abaluu all
nii ainiti vaatan just sinna
ja ainult sinna ma vaatan

mitte miski ei kõiguta mind
kui naine ka liigutab ennast
ma jälgin üht punkti ta seljal
üht täppi ta abaluu all
kui vaatan alasti naist
siis vaatan korraks ka ennast

 

*******************************************

Jüri Üdi

ha-ha-ha
(COUPLET)

Comic
/In Estonian/
1.
Viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja
oleneb muidugi kohast igal pool küll ei saa
eila ma naisterahva põõsa alt leidsin (palja)
see ajas mind naerma naersin: ha ha ha ha

2.
Pärnu linnas üks naine murdis mehele truudust
mees oli kottu ää läks voodisse teisega
kes oli ennem tundnud naise järele puudust
Pärnu rahvas sai naerda naeris: ha ha ha ha

3.
Hoopis naljakas lugu juhtus viimati Türil
joodik läks uulitsale ilma püksata
pärast kainema peaga suur oli häbi sel Jüril
Türi rahvas sai naerda naeris: ha ha ha ha

4.
Jälle ma naisterahva põõsa alt leidsin (palja)
see nali ajas mind naerma naersin: ha ha ha ha
viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja
oleneb muidugi kohast igal pool küll ei saa

 

*******************************************

Jüri Üdi


Armastuslaul


kui jäädki teeks mis kuhugi ei vii
ei saagi viia vana jalutut
siis armas jumal mõni päev tee nii
et väsind õnne tunneks valutut

ei mingit kahtlust mingit salaviha
mis mingituna lahkusena näib
et ma ei tunneks siis et see on liha
mis sinu teele tolmu sisse käib

on nagu lõpeks silmapiiril elud
kus piiri nuga läbi lõikab tee
sa oled tuul ja põllud ära silud
ja mina tahan aga pole see

ma oma mängust viltu olen aetud
nii silmapiiril tekib samasus
kas olin täis või kas olin laetud
kui tundis ära mis on armastus