http://www.tsitaat.com/cache/images/artur_alliksaar_400px.jpg

                                       ARTUR ALLIKSAAR

                                           1923 - 1966

 

Sündis 15.aprillil 1923 aastal Tartus. Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). Aastal 1943 värvati ta sõjaväkke. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti.
Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kaheluuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega. Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis. Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Temale said osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeeelas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul.Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest. Raske haigus , vähk , võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele.
Tegelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aegtulevikuski. Tolle ajastu vaim, tunded, traagika, kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus, inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt.
1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus. Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad: Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt, Aleksander Suuman ja Mati Vaga, ja kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil.Poeedi seltskond sisaldas ka palju kirjanikke-literaate: Ain Kaalep, Boris Kabur, Tõnu Kõiv, Leo Metsar, Ülo Torpats, Mati Hunt.Poeedi luulekooliga puutusid kokku ka: Jaan Kaplinski, Viivi Luik, P-E Rummo, Oskar Kuningas, August Sang, Harald Peep.Tema loomingus leiame ka palju, vägagi palju filosoofilist mõtteväljenduslaadi. Siin olid poeedile inspiratsiooni allikaks pikad ja huvitavad vestlused filosoof- füüsiku Madis Kõivuga. Neis vestlustes saieemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just niikaua, kui seda vaid ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta.
Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm.
Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega.
Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi.
Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline.Tsitaat Arne Merilai poolt kirjutatuna luuletajast ja poeedi keelekäsitlusest raamatus "Artur Alliksaar- Päikesepillaja""Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata. Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme transportimine kalambuuri- ja paradoksimasinasse
kõlaassotsioonide juhulindil, käivad selle ulmavabriku kõik tooted ükshaaval läbi operaatori kullipilgu alt. Meister otsustab, mis läheb praaki ja mis müüki./ Meid - tavalobisejaid- kurnab, kuid karastab see lingvistiline külm dušš."
Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.
Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet.
"Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao." (-Kuskil ajajõe taga-)...need Artur Alliksaare enda luuleread poeedi hauakivil mälestavad meile teda tema viimsel puhkepaigal Ropka- Tamme kalmistul Tartus. Artur Alliksaar suri 12.augustil 1966 aastal Tartus.
Artur Alliksaare teosed (teose ilmumisaastaga):
"Nimetu saar" - (näidend) 1966
"Olematus võiks ju ka olemata olla" 1968
"Luule" 1976
"Päikesepillaja" 1997
"Väike luuleraamat - Artur Alliksaar" 1984
"Alliksaar armastusest" 2002

  

Kaks kõige lemmikumat luuletust . . . 


Autoportree

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.

On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.


Aeg

  

    Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
  
 Allikas:   http://research.cyber.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/AlliksaarA.php    
http://www.hot.ee/trinz/luule/alliksaar.htm