BETTI ALVER 

 

ELUHELBED

Küll ma otsisin eluarvu,

küll ma jagasin jagamatut -

kuni taipasin tasahilju,

et sa leiad saatuse summa,

kui korrutad välgujoaga

oma elu surmkümmend suudlust,

hullsada ilusat hetke ja

tummtuhat valutuiget.      

Betti Alver on minu absoluutne lemmikluuletaja. Ülimalt intelligentne ja samas nii tundeline.    Elisabet Alver sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval raudteelase perekonnas. 1914–1917 õppis ta Tartu Puškini tütarlaste gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, mille lõpetas 1924.aastal. 1924–1927 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas Betti Alver vabakutselise kirjanikuna Tartus. Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Vaene väike", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Värsse hakkas Betti Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli luuleühingu Arbujad liige. 1937. aastal abiellus ta poeet Heiti Talvikuga. 1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini Jevgeni Onegin.Ta tõlkis ka Kristjan Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid. Luuleraamatud Lugu valgest varesest: poeem, Tartu 1931 Tolm ja tuli: luuletusi, Tartu 1936 Luuletused ja poeemid, Stockholm 1956 Mõrane peegel: kuus poeemi, Tallinn 1962 Tähetund, Tallinn 1966 Uued luuletused ja poeemid, Toronto 1968 Eluhelbed, Tallinn 1971 Tuju, Tallinn 1976 Lendav linn, Tallinn 1979 (luuletused ja poeemid) Korallid Emajões: luuletusi, Tallinn 1986 Teosed, 1. kd: Üle aegade Assamalla; Luuletusi ja poeeme 1931–1988, Tallinn 1989 Üle sõnade serva, Tallinn 2004 Koguja: suur luuleraamat, Tartu, 2005 (2. trükk samal aastal)   Tunnustused 1966 Eesti NSV teeneline kirjanik 1967 ja 1987 Juhan Liivi luuleauhind 1977 Friedebert Tuglase novelliauhind 2006 avati Jõgeval luuletaja tegevust kajastav Betti Alveri Muuseum   Betti Alver on maetud Tartusse Vana-Jaani kalmistule.

AIMUS

Võib olla, et kotkas
kord arenes konnast
ja tiikides krooksuvad
muistsed madonnad.

Näe, kivisest koopast
magaja kadus –
silmade fosforit
välgatab madu.

Varjude lainetus
kustub ja helgib,
hämaras õitsevad
metsikud nelgid.

Punase õie
ma kividelt murran
ja tunnen, ka surres
pole võimalik surra.